Luhtre turismitalu: arenev koht vajab kogu aeg uut hingamist
Ajame suures taluköögis juttu kesknädalal, kui turismitalus külalisi ei ole. See eest on nädalalõpus kaks pulma ja pühapäeva õhtupoolikul suvekohvik. Kohviku mõte tuli sellest, et Marjel oli kunagi soov avada Märjamaal oma pagaripood. Ta käis võimalikku hoonetki vaatamas, aga mõte jäi raha taha kinni. Sel suvel viis ta plaani ellu oma õuel. Perenaine ei salga, et ega suvekohviku hõrgutiste küpsetamine pärast kaht pulma kerge ole – küpsetamine on vaid tema hooleks –, aga see on vabatahtlikult võetud meeldiv kohustus. Ja külalised on suvekohviku, kus lisaks pakutakse ka muusikat ja tantsu, üles leidnud.
Ikka midagi uut
Luhtre on pidevalt arenev ettevõte. Marje ja Kaido Schmidt ütlesid, et plaane on neil palju. Kord välgatab idee ühel, siis teisel ja ühiselt viiakse need ellu. Senine areng on tulnud laenude abil, alles mullu oldi esmakordselt kasumis.
Asjade senine seis viitab, et kasumiga peaks lõppema ka käesolev aasta. Selle suve kulukas, kuid hädavajalik uuendus on, et alates sissesõidust on kogu õueala asfalteeritud. Märga suve arvestades oli see väga vajalik investeering. Uusim ehitis on tenniseväljakute juures olev varjualune. Esialgu oli see mõeldud kohana, kus riideid vahetada ja päikesevarjus olla, aga üks pruutpaar, kes tuleb siia peagi oma pulma pidama, otsis kohta laulatuseks ja leidis, et see mitmeharuliste jämedate puutüvedega varjualune on nii sobiv, otsekui altar. Veel viimane lihv, ja saabki piduliku tseremoonia seal läbi viia.
Aastate jooksul on turismitalus korraldatud juba 75 pulma. See on nii eriline sündmus, mis suurest numbrist hoolimata Marje ja Kaido sel päeval jätkuvalt elevaks muudavad.
Pererahvas laseb pruudil endisaegsel kombel titte mähkida. Pampersi – põlvkondadele on riidest mähkmete kasutamine võõras, siis vanemad inimesed kõrvalt õpetavad. Peigmees peab aga pika naela pakku lööma. Turismitalu poolt kingitakse pruutpaarile ka hobuseraud. Talu asutaja oli sepp ja tema kätetööd, mille Kaido eelnevalt ära puhastab, jagub siin veel paljudeks pulmadeks.
Värske võimalus aktiivseks puhkuseks on turismitalu oma loodusrada, mis viib vanast paemurrust läbi. Kaido istutas sinna kevadel ka 2000 kuusepuud. Kui grupid kuulsid, et selline rada on olemas, tahetakse seal koos giidiga käia ja Jürgen Kusmin on juba õige mitmel korral selgitusi jaganud. Raja pikkus on pisut üle kilomeetri, aega selle läbimiseks kulub 1,5–2 tundi – nii palju on nähtu kohta rääkimist. „Kõik käib lainetena: viburada enam nii väga ei soovita, nüüd küsitakse loodusrada,“ rääkis Marje.
Tuleb uus kokk
Luhtre perenaisel on praegu kaks abilist, peremehel üks. „Töölisi oleks juurde vaja, aga ei jõua maksta,” rääkisid omanikud. Järgmisel aastal võetakse siia siiski noor kokk Tallinnast. Marje kunagine naabripoiss on vahepeal kokaks õppinud ja soovib just maal elada. Ta on mõned korrad juba Luhtres käinud ja oma kulinaarset käekirja näidanud.
„Sobisime vastastikku. Meie senine menüü läheb tema käe all edasi tänapäevasemas võtmes. Kuna palju asutusi käib siin korduvalt, siis ikka on vaja midagi uut.
Juba liiguvad mõtted hakata tegema teemaõhtuid. Hea oleks jätkata kohe pärast suvekohvikut, aga see lükkub uude kevadesse. Küll me anname siis uuendustest teada. Kogu aeg vajab koht uut hingamist, muidu inimesed ei tule,“ kordab Marje teada tõde.
Üha enam on külastajatel ka erisoove, millega tuleb toitlustamisel arvestada. Luhtres on olnud laktoosi- ja gluteenivabade toitudega pulm, joogalaagris osalejad on tellinud vaid taimetoitu. On olnud Indiast pärit inimeste pulmad koos india toiduga. „Küsige ja kõike saab teha,“ lubab perenaine.
Luhtre pererahvas on rahul, et pealinna suured asutused on neid leidnud ja peavad turismitalus oma koolitusi, seminare või suvepäevi. Mõned firmad teevad siin tõsist mõttetööd ja on rahul, et koht on nii vaikne ja privaatne. Edaspidi tahetakse väravasse ka tõkkepuu ette panna, et niisama uudistajad sisse ei keeraks. Kaido sõnul on selliseid nuuskijaid, kes lihtsalt sõidavad õuele, aga kui minna neile vastu, ei ütle isegi tere, pööravad pea maha, istuvad autosse ja sõidavad minema.
„Me oleme rõõmsad, et meil on nüüd oma elekter,“ tõi Kaidosisse talule nii olulise teema. Pikka voolukatkestust, mis suuremate tuultega kipub siinkandis kergesti juhtuma, nad endale lubada ei saa. Kord, kui vool puudus mitu päeva, tuli isegi üks pulmapidu ära öelda. Nüüd osteti suur generaator, mis lülitub pärast voolukatkestust mõne sekundi järel tööle. Seda on juba mitu korda vaja läinud.
Luhtre reklaamib end oma kodulehel, turismiveebis ja veel mitmes portaalis. Nad olid selgi suvel taas ETV saate „Eesti mäng“ peasponsorid. See tähendab, et saate võitja puhkab Luhtre sviidis ja saab osa kõigist maja teenustest. Turismitalus on 20 tuba ja 44 üksikut voodit, pulmade ajal saab ära mahutada 74 inimest. Suuremaks pole plaanis kohta teha– siis on juba töötajaid juurde vaja. Aga nagu eelpool juttu oli, tööjõumaksud seavad piirid ette. Praegu on see nagu pereettevõte ja sellest omanikele piisab.
Sügisel läheb Luhtre talu end tutvustama Helsingisse Mardilaadale. Marje võtab sinna kaasa koduleiba ja ka oma 87aastase ema õmmeldud lapitekke, samuti kootud kindaid-sokke. Üks suur järgmise aasta töö on samuti teada – maist septembrini võõrustatakse 85 viiekümneliikmelist sakslaste gruppi. Rõõm on teadmisest, et üks oma talu kahest hobusest toob kevadeks varsa. Seda õnne on mitu aastat oodatud.
Luhtre talul on oma muuseum ja väike käsitööpood, pallimänguplatsid ja viburada, loodusrada ja välibassein. Marje hooleks on aiamaa, kust tuleb toidulauale mahedalt kasvatatud kartul ja köögiviljad. Naabruskonnast ostetakse mune ja marju. Kaido kütitud ulukilihast valmistatakse maitsvaid kotlette ja soovi korral pakub peremees ka oma pruulitud koduõlut. Toimetamist Luhtre pererahval jagub ja mõlemad teevad seda entusiastlikult.
„Tüdimust meil küll ei ole. Mõte on teha kõik veel paremaks ja ilusamaks. Ilusat asja on ju tore müüa,“ rääkisid Marje ja Kaido, kes on kuulnud palju kiidusõnu ka selle eest, et siin on kõik nii puhas ja korras.
