Kuuenda päeva hommikul sõitsime Salzburgi lähedal asuvasse soolakaevandusse. Kõigile „kaevuritele" anti selga valge kaitseriietus, et vältida oma rõivaste kahjustamist. Nägime välja nagu tulnukad ja elevust oli palju. Sõit maa alla toimus n-ö rongidega, ent rongisõit ei olnud sugugi tavaline. Nimelt suruti meid ja ka teisi turiste pikkadele pinkidele üksteise külge tihedalt kokku ning istusime seal siis nagu sprotid karbis. Kaevandus oli väga huvitav ja maitses soolane. Peatuspaikades kuulasime giidi ning vaatasime filmilõike. Ületasime Austria ja Saksamaa ajaloolise riigipiiri ning sõitsime kauni muusika ja valgusefektide saatel parvega üle maaaluse järvekese. Kõige rohkem pakkus kaevanduses nalja liulaskmine. Nimelt tuli kahel korral laskuda sügavamale maa alla ja selleks kasutati n-ö liumägesid. Aremad said ka treppi mööda liikuda, kuid seda võimalust kasutas vaid paar inimest. Pigem läksid trepid kasutusele siis, kui keegi soovis enam kui ühe korra liugu lasta. Neid soovijaid oli palju ning nende seas ka õpetajad. Kaevandusest väljunud, sai igaüks giidilt kingituseks pisikese soolatopsi. Soolakaevanduse juurest sõitsime tagasi Salzburgi, kus tutvusime filmist „Helisev muusika" tuntud paikade ja ehitistega, vaatasime üle Mozarti sünnikodu ning jalutasime kohalikul toiduturul. Turul müüdi ka kuulsaid Mozarti šokolaadimartsipanikuulikesi, mida küll ka meie poodidest osta võib, ent Salzburgist ostetud kuulikestel oli siiski mingis mõttes parem mekk. Külastasime ka Salzburgi kindlust. Tee üles mäkke oli küll pikk ja vaevaline, ent suurepärane vaade linnale pühkis kõndimisest tekkinud väsimuse kiiresti.

Jätsime Salzburgi seljataha ning liikusime edasi Viini suunas. Austria pealinna saabusime õhtupimeduses, kuid nagu Prahagi puhul, andsid tuled linnale veelgi suurema sära. Kõigepealt tutvusime Viiniga läbi bussiakna, sest aega oli vähe ja kõikjale poleks nagunii jõudnud. Giid tutvustas meile erinevaid linnaosasid, rääkis ajaloost, näitas erinevaid muuseume, galeriisid jms. Õnneks saime ka võimaluse jalutada, nägime lähemalt parlamendihoonet ja raekoda, kauneid kirikuid, hingasime üllatavalt puhast ja natuke karget linnaõhku ning nautisime tänavamuusikute etteasteid. Viimastest olime niivõrd lummatud, et giid pidi meid mõnikord mitu korda kutsuma, enne kui taipasime jälle edasi liikuda. Püüdsime pildistada ja filmida nii palju kui võimalik, et sellest võrratust linnast pikaks ajaks mälestusi jääks. Varsti viidigi meid ööbimispaika, ent nii õpilased kui ka õpetajad tundsid, et millestki jäi siiski vajaka. Niisiis võtsimegi jalad selga ja asusime soovijatega kesklinna poole teele. Nüüd saime rahulikult ja omal käel Viiniga sõprust luua. Käisime veelkord läbi kõige kaunimad paigad, õpilased tegid fotosid parlamendihoone trepil, imetlesime raekorda, kus meile suureks üllatuseks toimus pidu valju klubimuusika ja valgusefektide saatel, ning tundsime end külmast ilmast hoolimata väga hästi. Soovijatel oli võimalus maitsta kohalikku kiirtoitu.

Seitsmenda päeva hommiku veetsime samuti Viinis. Külastasime linnaosa, kus asuvad majad, mille projekteerijaks kuulus arhitekt Hundertwasser. Kõige parem sõna tema loomingu kirjeldamiseks oleks ehk „ebakorrapärasus", sest miski nende majade ja ka tänavate juures ei ole korrapärane ega traditsiooniline. Kohe kindlasti oli see üks tore kunstielamus. Ent kaunile kunstile järgnes nüüd nüri bussisõit kodu poole. Võtsime suuna taas Tšehhile, kus tegime peatuse ostukeskuse juures, et oma toiduvarusid täiendada ning kodustele kommi ja veel mõningaid kinke osta. Sõidu ajal oli buss üsna vaikne, sest kõik hakkasid reisist väsima. Õhtul jõudsime Poola, kus otsustasime ühiselt õhtust süüa. Tagantjärele ei oskagi öelda, kui maitsev või maitsetu poolakate pakutud hiigelsuur praad oli, aga tol hetkel tundus see lausa jumalik, sest viimati saime korralikku toitu Euroscola päeval ning ainuüksi mõte kiirnuudlite söömisest tekitas juba hirmuvärinaid. Teel hotelli lõbustasime end eestimaise muusika ja laulmisega.

Kätte oligi jõudnud viimane reisipäev. Reisiseltskond nägi välja juba üsna tülpinud ning hommikuse „videoringi" ajal tegi nii mõnigi näo, et magab. Siiski leidus ka neid, kes oleksid meeleldi vähemalt ühe nädala veel mööda Euroopat sõitnud. Aeg venis ja venis, kodutee tundus otsatu. Natuke tekitas elevust bussikontroll, mida viisid läbi Poola maanteeametnikud. Nende jaoks, kes tihti bussiga ei reisi, oli see omamoodi koomiline, aga mõnes mõttes ka ärritav. Üle kontrolliti nii bussijuhtide dokumendid kui ka bussi tehniline korrasolek, kaasa arvatud suunatuled ja kojamehed. Kui bussijuhid lõpuks oma tööpostile tagasi jõudsid ja meile anti luba reisi jätkata, võisime tunda uhkust, sest buss oli olnud korras ja juhid saadetud teele sõnadega, et nad on Baltimaade kõige puhtamate paberitega bussijuhid. Niisiis olid nad ära teeninud suure aplausi. Nüüd jäi sõita veel läbi Leedu ja Läti, suurimateks elamusteks pissipeatused bensiinijaamades. Õhtul hilja jõudsime lõpuks Valka ning nüüd oli koduni jäänud veel üks pisike samm. Kui kell sai 12 öösel, laulsime veel ühe sünnipäevalaulu, sest üks õpilastest oli äsja saanud täisealiseks. Kui Tartusse jõudsime, tänasime üheskoos giidi ja bussijuhte ning loomulikult tervet reisiseltskonda toredalt veedetud aja eest. Natuke enne kella ühte öösel jõudsimegi tagasi Luunjasse, kuhu oli reisilisi tervitama tulnud terve seltskond. Oligi aeg üksteisega hüvasti jätta ja sammud kodu poole seada. Strasbourgis oli hea, kuid kodus veel parem.