Maailma avardamas ehk minu praktika Maltal
Kui kursuse juhendaja, Valgamaa kutseõppekeskuse sotsiaalhoolduse eriala juhtivõpetaja Meeli Uibomägi helistas ja sellisest võimalusest teatas, siis esimese pakkumise osaleda Leonardo programmis lükkasin ma tagasi. Pärast väikest mõtlemisaega ja arupidamist perega leidsin, et selline võimalus õppida ja areneda tuleb kindlasti ära kasutada. Kardetud töö- ja pereelu ümberorganiseerimine ei osutunud pooltki nii keerukaks, kui algul ette kujutasin.
Soe ja päikeseline Malta tervitas mind ja minu vahvaid reisi- ja praktikakaaslasi Sirjet ja Ellenit 27. septembril 2010. Lennujaamas ootas meid taksojuht, suur silt nimedega käes. Meie elukohaks sai maja väikeses ja vaikses Zejtuni linnas. Malta on tõeliselt pisike saareriik, pindalaga 316 ruutkilomeetrit, veidi suurem kui meie Muhumaa, rahvaarv 416000. Rahvastikutiheduse poolest on Malta kuues riik maailmas.
Järgmisel päeval oli meil kohtumine vastuvõtva firma Paragon Europe’i, kontoris. Meid tervitas särav ja rõõmsameelne Martha-Marie. Pakuti Malta traditsioonilisi suupisteid pizzat ja pastitzzit, mis on ricotta või hernetäidisega lehttaigna saiakesed ning tweetoseid, mis on riisi- ja nisujahust krõpsud, ja kohalikku väga populaarset karastusjooki Kinniet.
Martha-Marie andis meile kiire ülevaate saare ajaloost ja vaatamisväärsustest ja info sellest, kus me järgmisel päeval tööd alustame.
Minu praktika töökohaks sai Agenzija Sapport’i, Marsascala Day Centre puuetega inimeste päevakeskus. Samas keskuses alustas tööd ka Ellen. Agenzija Sappordil on Maltal üheksa päevakeskust. Pakutakse erinevaid sotsiaalhoolekande teenuseid, lisaks päevakeskustele ka koduhooldust, toetatud elamist, tehakse koostööd puuetega inimeste ja nende peredega. Tehakse kõik selleks, et tagada vahendid, võimalused ja teenused, puudega inimese ühiskonnaelus osalemiseks. Osaletakse ka programmis “ME 2”, mille eesmärk on arendada oskusi, mis võimaldaksid klientidel tööd leida.
Esimesel päeval tutvustas keskuse juhataja Catherine meile töötajaid, näitas ruume ja rääkis üldisest töökorraldusest. Keskuse hingekirjas on 61 klienti ja 20 töötajat. Saime teada, et viimase aasta jooksul on nad teinud oma töös suuri muudatusi. Kui varem oli päevakeskus rohkem nagu klubi, kus klientidel võisid ka külalised käia, siis praegu tulevad nad keskusesse eesmärgiga õppida ja erinevatest tegevustest osa saada. Ümberkorraldused on kaasa toonud ka palju rohkem paberitööd, iga kliendi kohta täidetakse igal päeval detailne kaart, mida ta päeva jooksul tegi, kuidas ta välja nägi ja mis toiminguid temaga tehti. Kõige dokumenteerimine on aga aluseks sellele, et taotleda paremat rahastamist ja osaleda projektides, mille abil muretsetakse vajalikke seadmeid ja töövahendeid. Maltal, nagu Eestiski, on sotsiaalvaldkond alarahastatud. Oodati pingeliselt uue eelarve vastuvõtmist, et teada saada palju neilt finantse on kärbitud ja kas nad peavad töötajaid koondama.
Keskuse ruumid on jagatud erinevate tegevuste tarbeks. Lõõgastusruumis, kus enamasti viibisid kõige raskema puudega kliendid, on maas pehmed matid, kotitoolid, mahe valgus ja rahustav muusika. Igapäevaelu toetavate tegevuste ruumis, tehakse sammsammult läbi nii poes käimine kui toiduvalmistamine. Teooriale järgneb kohe ka praktika. Õppeköögis valmistatakse grupiga toit, kaetakse laud ja süüakse lõunat. Muidugi järgneb ka nõude pesemine ja koristamine. Õpetatakse pesu sorteerima, kohe ka pesema ja kuivama panema, ja nii kuni kuiva pesu kokkuvoltimiseni. Igapäevaste toimetustega hakkamasaamisel on juhataja sõnul tähtis, sest paljud nende kliendid aitavad kodus oma üle kaheksakümne aastaseid vanemaid. Mõned elavad ka üksinda. Käsitöötoas meisterdatakse postkaarte, pühapilte, kaunistusi tähtpäevadeks ja palju muud. Puutöötoas oli parajast käsil väikeste pingikeste valmistamine, mida nad teevad nii kingitusteks kui ka teenustööna. Pingi müügihind oli 10 eurot. Klientidele tehakse ka muusikateraapiat, käiakse nendega ujumas ja sportimas ning kord kuus ka keraamikaringis. Tegeldakse gruppides, kus on kuni 10 inimest koos.
Päev algab klientide kodudest ja hooldusasutusest kohale sõidutamisega, selleks on spetsiaalsed invabussid, mis hommikul toovad ja õhtul viivad ka tagasi. Sõit ja päevakeskuses viibimine on klientidele tasuta. Kuni kõik saabuvad, on tunnike rahunemiseks sööklas, kus soovijad võivad oma kaasa toodud snäki ära süüa. Edasi jagunetakse gruppidesse, enne lõunat tegeletakse ühe tegevusega, pärastlõunal teisega.
Meid kaasati kõikidesse tegevustesse, abistasime ka toitmise, hügieeniprotseduuride ja mähkmetevahetuse juures. Aitasime ette valmistada suurt fotonäitust keskuse elust ja tähtpäevadest, tegime koos klientidega jõulukaarte, jõulukaunistusi ja lihvisime pinke. Õpetasime ka 3D lumehelveste ja paberlaternate valmistamist, neile väga meeldis ja jõuludeks lubati kõik üles riputada. Saime osa võtta ka Methodian Fun Day’st, kõigi üheksa keskuse kliendid ja töötajad kogunesid Ta’Qali spordihalli ja veetsid vahva päeva lõbusate võistluste ja mängude saatel.
Väga hea mulje jättis töötajate positiivne suhtumine klientidesse, julgustatakse ja püütakse tuju tõsta, kui kellelgi ei ole just kõige parem päev. Sellises asutuses ei kardeta tööle võtta puudega inimesi: üks keskuse töötaja oli kurt, üks ratastoolis ja kaks kergema liikumispuudega. Tõeliselt imestama pani aga see, kui öeldi, et mõned nende vanemad töötajad on kirjaoskamatud. Aastal 2010 tundub Euroopas see uskumatu olevat. Oktoobris algasid töötajatele kohustuslikud viipekeele kursused. Juhataja sõnul on personal enamuses erihariduseta, on läbitud vaid mõnekuulised sotsiaaltöö kursused ja sellealase kõrgharidusega on vaid juhataja ise.
Meisse suhtuti väga sõbralikult, saime alati oma küsimustele vastused, kuigi kõik ei rääkinud eriti head inglise keelt. Saime siiski üksteisest aru ja õppisime mõne sõna ka malta keelt. Tekkis huvitavaid vestlusteemasid, alates Euroopa Liidu headest ja halbadest külgedest kuni Eurovisioonini, Eesti looduse ja kliimani. Pidime selgitama, et Eesti ei ole osa Venemaast ning rääkima meie ajaloost.
Natuke nalja sai ka, kui puutöökoja juhendaja Mario tutvustas meile ühte tegevusjuhendajat kliendina sõnadega: “See on Susan, enamasti on ta täiesti vaikne ja rahulik, aga vahel keerab täiesti ära.”
Mõne sõnaga korterinaabritest ja vaba aja veetmisest.
Meiega elasid samas majas Türgi noormehed, kellega kohtusime vaid korraks, kuna nende praktika oli lõppenud ja nad sõitsid koju tagasi. Järgmiseks liitus meiega hispaanlanna Lucia, kes oma toas poplauludele kõva häälega armastas kaasa laulda. Sakslanna Dörte oli väga kena ja tore tüdruk, aga saksa täpsuse ja korra poolest eriti ei hiilanud, pidime oma tuppa jõudmiseks teed rajama läbi mustade nõude ja pesuhunnikute.
Ühel õhtul koju tulles leidsime eest paanikas korterinaabrid: nad olid avastanud meie elamisest uue kodulooma. Naabri kassid pakkusid meile igapäevaselt köögi akna taga piltpostkaardilikke vaateid, kuid skorpioni leidmine elutoast tegi meeled ärevaks. Sirje humaansed kavatsused ta uksest välja ajada ebaõnnestusid. Seega, relvastasin end pannilabidaga ja oma lõpu ta leidis.
Vabal ajal vaatasime tohutul hulgal kultuuriväärtusi, muuseume ja eelajaloolisi templeid. Malta pealinn Valetta kuulub UNESCO Maailmapärandi nimistusse ja on nagu muuseum, täis muuseume ja tõeliselt ilusaid kirikuid. Sügavalt katoliikliku maana on Maltal väga palju kirikuid, lausa 365, iga päeva jaoks aastas üks. Uudisena tuli see, et Maltal on keelatud nii abort kui ka abielulahutus.
Töökaaslaste soovitusel tahtsime jõuda Qormi leivafestivalile, kuid oh ebaõnne – kohale jõudes algas tohutu äikesetorm ja mõistagi, festival jäi ära. Tagasitee koju kulges mööda mäslevaid mäestikujõgesid, sest täpselt selliseks muutusid tänavad vähem kui tunni ajaga. Kanalisatsioonikaevudest olid saanud väikesed Tuhala nõiakaevud ja buss roo-mas teosammul edasi. Jõudsime koju läbimärgadena, aga olime õnnega koos, sest järgmise päeva uudistest saime teada, et pääsesime napilt üleujutusest. Qormis ujusid autod katuseni vees ja kohaliku matusebüroo kirstud ujusid allavoolu nagu õudusfilmis.
Järgmise nädalavahetuse šokolaadifestivalil saime suu magusaks ja jõime templirüütliteaegse retsepti järgi valmistatud kuuma šokolaadi. Ühel pühapäevahommikul käisime ka Marsaxlokki kuulsal kalaturul, imetlesime kohalikku käsitööd ja värvilisi luzzu paate, millel kaunistuseks maagiline kurja eest kaitsev Osirise silm.
Kuna jalutasime palju ringi, jäid silma teede ääres kasvavad, vilju täis viigikaktused. Olime poes näinud viigikaktuse moosi müügil ja ka värsket kaktusevilja proovinud. Elleni eestvedamisel korjasime mõned ja keetsime moosi, pannkoogid kaktusemoosiga maitsesid.
Lõppkokkuvõtteks. Jäin väga rahule oma praktika töökohaga, jään alati naeratusega meenutama Catherinit, Brigettat, Jane’i ja teisi töökaaslasi. Sain suurepärase töökogemuse ja keelepraktika.Tean nüüd, et saan hakkama, kui mind tundmatus kohas vette ehk saarele visatakse.
Tänan projektijuht Piia Ardelit ja Meeli Uibomäge Valgamaa kutseõppekeskusest.
Tulevastele praktikantidele soovin avatud meelt: haarake kinni võimalustest, mida elu teile pakub, tehke nende võimaluste nimel tööd ja avardage oma maailma.
