Maakoha bussijuhi argipäev - tujukad Türgi bussid, põues soojendatavad piletiaparaadid ja pensioni pärast riidlevad daamid
Enamik meist sõidab bussiga igapäevaselt või on aeg-ajalt kasutanud ühistranspordi teenuseid. Bussijuhi amet on pehmelt öeldes tänamatu. Lisaks bussi juhtimisele punktist A punkti B tuleb veel olla psühholoog, poliitik ja vajadusel ka lepitaja.
Siinkirjutaja võttis ette kolm reisi liinil number 32 ehk Tõrva-Riidaja-Pikasilla-Tõrva, et puhuda juttu nende väärt meestega, kes on vastutavad selle eest, et inimesed jõuaksid õigeaegselt soovitud sihtkohta. Minu vestluskaaslasteks nende päevade jooksul olid Elmar Talvoja, Ants Säks ja Ilmar Säde.
Liin number 32 sõidab kolm korda päevas – varahommikused reisijad saavad bussile Tõrvast 6:45,keskpäeval on väljumisaeg 11:35 ja õhtul 18:05. Tavaliselt on sellel bussil 19 peatust, aga kahel päeval nädalast võetakse ette ka kaugemad külad ja siis on peatusi kokku 25.
Esmapilgul tunduvad liinil sõitvad Isuzu bussid üsna ebapraktilised. Kummaliselt kõrged oma pikkuse kohta ja ehk on isegi mõni jahimees oma konservid hoolsamini kinni kaanetanud, kui jaapanlased nende disaini ja valmistamisega vaeva näinud. Igaks juhuks küsin bussijaamas ootavatelt reisijatelt luba eesistmele istuda, sest ei tunne kõiki kohalikke bussisõidukombeid.
„Üks naisterahvas on, kes ei luba kellelgi ette istuda, aga teda täna pole,“ räägib sõbralik vanadaam, kes sätib ennast minust üle pingirea bussijuhi taha, et ajakirjaniku-bussijuhi dialoogi asemel suisa diskussiooni arendada.
Elmar Talvoja on kohalikke liine sõitnud aastast 2005, kuid tema staaž ulatub kaugele minevikku.„1969. aasta 24. märtsil sain load ja1974. aastal proovisin esmakordselt kätt bussijuhina,“ näitab Talvoja üles fenomenaalset mälu. Ka teistel meestel on kogemust aastakümneid. Ilmar Säde alustas sõitmist Talvojaga samal aastal ja Ants Säks kaks aastat hiljem. Nagu paljude teistelgi bussijuhtidel pole see olnud neil ainus amet ja ka bussijuhina on katsetatud erinevaid liine ja vahemaid.
Üks, mille puhul kõigi arvamused ühtivad, on see, et pikki liine sõita on tunduvalt parem kui maakonnasiseseid. „Palk on parem, peatusi pole nii palju ja teed on head,“ räägib Säde, kes bussiga ka Euroopat väisanud.
Liinil number 32 tuleb suures osas läbida ka kruusakattega teid ja kohati on need päris nukras seisus. Mida kaugemale Tõrvast, seda enam tahab pastapliiats kirjutamise ajal käest plehku panna ja käekirja dikteerivad julmalt augud. „Teed on päris halvas seisus ja need väiksed bussid rappuvad ikka väga kõvasti,“ räägib Talvoja ja tunnistab, et rooli tuleb kõvasti kinni hoida. Talvel on teed isegi paremini sõidetavad, sest auke pole tunda ja ka lumesahad teevad kiiduväärt tööd. „Libedat kardavad kui kuradit,“ toob Säks välja ühe Isuzu busside miinuse.
Säksile, kes on ka kümme aastat töötanud Tõrva kultuurimaja direktorina ja lööb siiani aktiivselt kultuurielus kaasa, sattus meie sõidu ajal ka ilmselgelt üsna hädine buss. „Näed, jalg on vastu põrandat, aga edasi ei lähe,“ kurdab mees, kui pärast pooleminutilist kiirendust maanteel puudutab kiirusemõõdik korraks ainult numbrit 80 ja sedagi hirmuvärinaga.
Kui igal töötaval inimesel on tähtis keskkond, kus ta töötab, ja vahendid, mida ta selleks kasutab, siis bussijuhtidel on kontor ja tööriist üks ja sama. Kui veel mõned aastad tagasi olid bussijuhid paaris ja neil oli kahe peale üks buss, mida nad siis oma äranägemise järgi täiustasid, siis nüüd on bussid pidevas rotatsioonis. Neli bussi kuue mehe peale on bussipargis ja kõikidega tuleb sõita ning nende tujude ja veidrustega leppida. „Eks ta natukene halb variant ole küll. Kui midagi bussidega juhtub, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse, et mina ei tea midagi, sest see viga võis ka kellegi teise vahetuse ajal ilmsiks tulla,“ räägib Talvoja. Kuna uutes bussides on palju elektroonikat, on bussijuhtidel, võrreldes nõukogudeaegsete liikidega, raskem vigadele kiirelt jälile jõuda.
Samas on Isuzu bussidel ka häid omadusi. Näiteks demonstreerib Säde, kes piirkonna elanikele tuntud ka tubli pillimehena, KERO süsteemi, mida saab programmeerida kellajaliselt ja mis hakkab bussi kütma kasvõi südaööl. „Panen siit kella 6:00 peale automaatselt tööle ja saan hommikul sellel ajal ennast töö jaoks valmis sättida või hommikukohvi juua,“ demonstreerib Säde, kes trompetimänguga pool Euroopat läbi reisinud. Pühajärve ja Rõngu puhkpilliorkestrites mängiv mees käis laulupeol juba aastal 1967 ehk seitse aastat varem, kui bussidega sõbraks sai.
Vaatamata KEROle, on väga külmad talved ikkagi bussijuhtidele ja reisijatele keerulised. „Topid vatid selga ja läkiläki pähe,“ räägib Talvoja ja tunnistab, et piletiaparaadid on eriti külmakartlikud ja talviti tuleb neid hommikuti ka põues soojendada, et eluvaim sees hoida.
Bussiga reisijad on alati olnud erimoelised ja peegeldavad kõiki ühiskonnakihte. Valdav enamus liinil number 32 on pensionärid või koolilapsed. Sõitjate arv bussis kõigub palju ja peamiseks põhjuseks on see, kas pensionipäev oli vahetult või on tegu kuu lõpuga. „Kui on pensionäride pidupäev, siis on sõitjaid terve buss täis. Eks kõik tulevad Tõrva pangateenuseid kasutama,“ räägib Talvoja, kelle sõnul tavaliselt pensionipäeval tehakse ka suured sisseostud ära.
Mina tutvun liiniga kuu keskpaigas- neljapäeval, reedel ning laupäeval. Neljapäeval on rahvast vähe ja vaatamata Tõrvas reisi alustanud seitsmele inimesele, olen marsruudi ühes kaugeimas külas nimega Rilli bussis juhiga kahekesi. Reedel on tänu Tõrva sügislaadale inimesi sõitmas 16 ja laupäeval(kuigi laat jätkus) kaheksa. Nendel kolmel päeval on sõitjad korrektsed ja mingeid ebameeldivaid kogemusi pole. Päevast päeva liini sõitvatel bussijuhtidel aga tuleb ka keerulisema klientuuriga maid jagada.
„Joodikuid ikka sõidab ja neid, kes enda hügieeni eest ei hoolitse,“ on Säde aus ja tunnistab, et vahel tuleb bussi pärast sõitu tuulutada või sootuks istmeid pesta. Üheks ohuks on ka see, et inimesed panevad oma kotid kõrvalistmetele, arvestamata, mida need sisaldavad. „Läinud nädalal näiteks läks ühel inimesel piimapakk kotis katki ja kõik iste oli piimane,“ on Säde hädas sellega, et inimesed ei hooli, et peavad neil samadel istmetel ise ka teinekord istuma. Kõige markantsem näide, mis Sädel rääkida, on see, kui ükskord pidi suisa tegema reisijatele kahe peatuse vahel erakorralise ekskursiooni tiigi äärde, kus bussi istmed puhtaks pesta.
Reisijate vähene arv on üllatav seetõttu, et liine on vähemaks jäänud ja inimestel pole enam nii palju võimalusi operatiivselt liigelda.
76-aastane Silvi Soomets tunnistab, et mõnikord tuleb vallalt eraldi buss tellida, et saaks oma käigud tehtud. „Eks suurim mure ongi suurtesse linnadesse saamine. Näiteks Tartusse arstile vaja minna, siis peab ümberistumise tegema. Tihtipeale on seetõttu palju ootamist,“ on Soomets murelik ja tunnistab, et võimalusel ta üritab mõne sugulase või tuttavaga kaubale saada, et autoga Tartusse sõidutataks.
86 aastat Pikasillas elanud elurõõmus Endla Ilisson on omal nahal tunda saanud, kuidas liinid on kadunud. „Kõige rohkem on minu mäletamist mööda Pikasillast sõitnud läbi 21 liini päevas ja siis polnud erilist probleemi kusagile jõudmisega,“ jutustab Ilisson, kes näiteks antud marsruudi puhul peab Pikasillani jõudmiseks enamasti üle poole tunni bussis veetma.
Kuigi rahvast sõidab bussidega vähem kui varasemalt, on piletikontroll läinud oluliselt karmimaks. Bussidesse on üles seatud kaamerad, tänu millele siis maavalitsusel on vajadusel võimalik bussis toimuvat kontrollida. Ehkki tundub kummaline, et on olemas inimesi, kes teenivad palka teiste järel luurates, on bussikaameratel oma kindel eesmärk. „Eks need bussijuhtide piletikassade suurused kõikusid nii oluliselt, et tuli hakata uurima, kuidas samadel liinidel mõnedel juhtidel drastiliselt vähem sõitjaid on,“ räägib Säde. Ka bussijuhtidel on kohati lihtsam, sest enam ei saa odavama või suisa tasuta sõidupileti kauplejatele vastu tulla või nendega dialoogi pidama hakata. Lihtsalt öeldakse, et kaamerast vaadatakse, ja kõik peavad maksma täishinna. Trahvid on üsna krõbedad, näiteks, kui bussijuht jätab 64 sendise pileti väljastamata, on bussiettevõttele selle eest määratud trahv 64 eurot.
Ometi saab ka neid süsteeme üle kavaldada. Näiteks sõidab liin nr 32 ringmeetodil, mille ühed viimased peatused on Rulli ja Härma. Pilet Tõrvast Rulli ei maksa mitte selle järgi, et sinna jõudmiseks teeb buss mitmekümne kilomeetri pikkuse ringi, vaid mõõdetakse vahemaad Tõrvast otse (umbes 6 kilomeetrit). Kuna aga üheski seaduses ei ole kirjas, et inimene ei või varasemas peatuses maha minna, siis teinekord ostetaksegi pilet Tõrvale lähemal olevasse asulasse (marsruudi lõpuosas), aga minnakse maha seal, kus hinnakirja järgi oleks pilet kallim.
Bussipiletite hinnad on bussijuhtide meelest õiglased või pigem isegi odavad. Natukene keeruliseks teeb majandamise ka see, et hinnad on krooni ajast teisendatud. „No hinnad on näiteks 64 või 89 senti. Seetõttu peame kogu aeg majandama sentidega,“ räägib Säde, kes tunnistab, et vahel eeldavad juhid, et peoga vaskmünte andnud inimene on otsinud täpse raha. „Kui siis selgub, et seal oli sent või paar rohkem ja inimene jääb bussijuhile kurjalt otsa vaatama ning hakkab seda tagasi nõudma, on küll piinlik,“ räägib Säde asjadest, mis südant valutama panevad.
Kõik kolm meest tunnistavad, et bussijuhid on üldjuhul ausad ja pigem vahel isegi liigselt usaldavad inimesi. Kaasreisijad aga on teinekord sellele vastupidiselt meelestatud. „On olnud juhuseid, kui mõni inimene tuleb ja küsib, et miks sa sellele inimesele piletit ei müünud,“ räägib Säde sellest, et näiteks raske puudega inimesed saavad tasuta sõita. „Aga ma ju tean neid inimesi kümneid aastaid ja aitan neid päevast päeva ratastooli või karkudega bussi ja maha,“ ütleb mees, et harva satub sõitma tundmatuid nägusid.
68aastane Olli Uuspalu sõidab juba kümneid aastaid antud liinil ja tunnistab, et näeb, kuidas külad välja surevad. „Kunagi lugesime kokku, et siinkandis on 38 tühja majapidamist,“ räägib Uuspalu vahetult pärast Riidajast läbi sõitmist. Samas siinkirjutaja piirkonna üldist pilti liialt kiruda ei julge. Talud, kus elutegevus käib, on kenasti korras, värvitud ja hoovides ei leidu roostetanud mikrobusse või veokeid, nagu see veel mõned aastad tagasi kombeks oli. Ei satu ka minu sõitude ajal peale trügima umbjoobes eluperemehi, kes kedagi häirida võiks. Eks mõnel mehel tagapingis vunts päris sirge ei olnud, aga ilusa ilma või sügislaada puhul tehtud paar topsi õlut ei ole põhjuseks, et bussist maha jäetud saada. „Eks ma mõne väga purjus inimese olen ikka peatusesse jätnud küll,“ räägib Säks, et sellega välistatavad bussijuhid ka edasisi probleeme.
Bussides mingeid suuri korrarikkumisi keegi meenutada ei suuda. „Kunagi läksid kaks daami pensioni teemadel nii vaidlema, et mine või lahutama,“ toob minevikus ka saeveskis ja mehhaanikuna töötanud Talvoja välja tähelepanuväärsema juhuse.
Samuti pole tulnud kunagi rinda pista röövlitega. Talvojal on olnud ajaloos küll juhus, kus bussi tulid kaks tumedanahalist meest, kes nägid väga kahtlased välja. „Kuna bussis rohkem reisijaid polnud, siis oli päris kummaline tunne,“ räägib heatujuline Talvoja, et elavalt juttu ajanud mehed siiski ohtu sohvrile ei kujutanud.
Ka minu reiside ajal jätsid nii bussijuhid kui reisijad väga kena mulje ja viisakat ning sõbralikku suhtlemist jätkus igal sammul. „Inimesed isegi helistavad ja uurivad, millal keegi liini sõidab,“ räägib Säde, et kohalikel on kujunenud välja ka oma lemmikbussijuhid, kellega siis sõiduajal muljeid vahetada. Elmar Talvoja sõnul siinkandi bussijuhid streikima hakata ei mõtle
