Maasi hobuste näitel: Suurloomaarst räägib, mida peab hobuste pidamisel arvestama

Nõuandeid jagab Reet Herm, kes on Eesti Maaülikooli loomakliiniku suurloomaarst ning on spatsialiseerunud hobustele. Saatsime talle neli fotot Maasi hobustest ja esitasime mõned küsimused.

Mis võib juhtuda hobusega, kes ei saa aastaid latrist välja ning kelle latrist sõnnikut aastaid välja ei viida?

Tervise seisukohast: hobune on evolutsiooni käigus arenenud avamaadel liikuma, mitte kitsas kohas paigal seisma. Lühikesi perioode boksis/latris seismine endaga halbu tagajärgi kaasa ei too, aga aastatega avaldab see negatiivset mõju hobuse lihastikule ja jalgadele. Samuti võivad välja kujuneda kroonilised kopsuhaigused, seda isegi hästi ventileeritud tallis. Hobused tagavad naha puhtuse peamiselt püherdades ja üksteist sügades - see võimalus langeb ära. Püherdamisvõimalus küll teoorias eksisteerib, aga sõnnikune aluspõhi ei oma nahka puhastavat funktsiooni.

Siseparasiidid: ükski loom ei ole tegelikult mõeldud sööma sealt, kuhu ta roojab. Pidevalt oma sõnnikuga kokku puutudes tagatakse pidev siseparasiitide ringlus hobuse ja väliskeskkonna vahel.

Ja muidugi puudub hobuse karjaloomanal võimalus liigiomaseks käitumiseks - ringi liikumine, teiste hobustega suhtlemine.

Sõnnikul pidamist ei tohi segi ajada süvaallapanuga - viimase meetodi korral jäetakse küll boksist koristamata suurem osa väljaheiteid (tüüpiliselt uriin; sõnnik korjatakse osadel juhtudel ära), kuid hobuse küljealune hoitakse puhta ja kuivana, lisades pidevalt allapanu, näiteks õlgi. Mitmekuiste vahedega veetakse terve boks tühjaks, ja alustatakse "kogumist" otsast peale. See meetod nõuab väga hästi ventileeritud talli, sest uriini kogunemisel sügavamatesse allapanu kihtidesse moodustub ammoniaak, mis kahjustab hingamisteede limaskesta.

Millised võivad olla tagajärjed, kui hobuse kabjad on üle kasvanud ja ta pole saanud jalgu aastaid liikumiseks kasutada?

Jällegi: looduses kuluvad hobuse kabjad liikudes. Kuna koduhobustel ei ole peaaegu mitte kunagi sellist liikumiskoormust, mis kabjad ise kasvu-kulumise seisukohalt tasakaalus hoiaks, tuleb kapju regulaarselt hooldada. Hoolduse vahemik on individuaalne ja sõltub antud hobuse kapjade seisukorrast ja hobuse kasutusest. Liiga pikaks kasvanud kabjad on kahjulikud mitmel moel: kui kabi kasvab varbast pikaks, muutub kabjanurk madalamaks ja koos sellega ka jala allosa liigeste nurk - see võib kaasa tuua kroonilised muutused liigestes. Ekstreemsematel juhtudel kasvavad kabjad niivõrd pikaks, et painduvad varbast ülespoole ja vigastavad hobuse jalgu (neid juhtumeid näeb õnneks väga harva).

Teiseks võib kabi kasvada ühtlaselt laiaks ja kulumise puudumise tõttu kas murduda või praguneda, halvemal juhul põhjustavad kabjalõhed isegi lonkamist.

Kolmandaks, kui kabjal esinevad teatud konformatsioonivead, näiteks tegu on püstise ja kõrge päkaosaga kabjaga, viib hooldamata jätmine selleni, et jala allosa liigesed on ebanormaalselt püstises asendis, liigeste liikumisraadius on tugevalt piiratud, ja liigesed hakkavad luustuma. Samuti suurendab sõnnikul seismine kiilumädaniku tekke ohtu.

Millised võivad olla nahaprobleemid pildil (laiguti karvutu, kärnad nahal)?

Pildi järgi on raske öelda, mis täpselt nahahaigust põhjustab. Hobustel on enimlevinud nahaprobleemideks välisparasiidid ning seen- ja bakternakkused. Seen- ja bakternakkuste teket soodustavad naha kaitsevõime langus - st olukord, kus nahk on pidevalt määrdunud ja/või niiske, samuti hobuse üldise tervisliku seisundi halvenemine. Välisparasiite reeglina tervetelt hästi hoitud hobustelt ei leia, kuid karjas vabalt elavatel hobustel võib neid talveperioodil esineda, seda ka heade pidamistingimuste juures.

Palun andke soovitusi vabapidamiseks. Millised tingimused peaksid olema täidetud, et eesti tõugu hobune saaks hea tervisega välitingimustes elada?

Vabapidamine tähendab laias laastus seda, et hobused on koplis vabalt liikumas mitte teatud osa päevast, vaid ööpäevaringselt. Sealjuures peavad olema kaetud elementaarsed vajadused: toit, vesi ja varjualune, mis mahutab vajaduse korral kõik hobused. Kuna koplis puudub enamasti looduslik vari (künkatagused, tihnikud), tuleb see hobustele ehitada. Hobune ei toitu mitte portsjonite kaupa, vaid pidevalt, kulutades päevas söömisele umbes 16-17 tundi. See tähendab seda, et hein peab olema pidevalt kättesaadav.

Eesti hobune on vabapidamiseks suurepärane tõug - kannatab ka meie talviseid kliimatingimusi suurepäraselt, eeldusel, et tal on koht, kuhu varjuda. Ka vabapidamisel hobuseid peab perioodiliselt kontrollima: haavade, vigastuste jm suhtes. See igapäevase kontrolli reegel ei kehti sel juhul, kui terve hobusekari on kas kuhugi laiule või suurele karjamaale suvitama saadetud. Parasiiditõrjet tuleks teha vähemalt kaks korda aastas, kapju värkida sõltuvalt vajadusest (keskmiselt 3-4-kuiste vahedega, minimaalselt kaks korda aastas).

Summa summarum: hobusele tuleb tagada ligipääs kvaliteetsele söödale ja joogiveele ja võimalus liikuda. Kui hobusel on liikumisvõimalus piisavalt suurel maa-alal, suudab ta ise puhtust pidada. Kui seda liikumisvõimalust ei ole, st hobune veedab suure osa päevast tallis, tuleb tallis puhtust hoida. Samuti tuleb hoolt kanda elementaarse tervisekontrolli eest, st parasiitide tõrje ja kapjade hooldus.