Madalam kui muru ehk iganädalasest niitmisest ja tervest mõistusest
Just sellise jälgimiskohustuse seab valla heakorraeeskiri kõigile elamu-, sotsiaal-, äri- ja tootmismaa omanikele. Sügisel eelnõu faasis juhtisin sellisele piirangule kui tarbetule tähelepanu ja sain kommunaalametist vastuse, et selget regulatsiooni on vaja nende arvukate maaomanike pärast, kesoma kinnistust ei hooli. Viimsi vallas on tõesti sadu maatükke, kus aastaid pole lillegi liigutatud. Kus siis on olnud vallavalitsuse võimekus neid omanikke korrale kutsuda? Mõnel suuremal kulusse-võssa kasvanud maalahmakal liikudes ei pruugi aimatagi, et see on juba ammu kruntideks jagatud ja olematule teedevõrgule kruntide vahel nimedki antud.
Suurem osa viimsilastest on ometi seaduskuulekad. Õigemini, nad ei mõtlegi oma maalapil toimetades mingitele eeskirjadele, sest kuidas sa koduümbruse ikka rääma jätad. Maakasutust ja inimeste eluviise on aga mitmesuguseid. Leidub neid, kes lasevad oma krundi proffidel üle käia, sest endal napib jõudu ja aega. Enamus püüab ise nii sageli kui võimalik maast väljaturritavaid rohuliblesid tõrjuda. Mida aga arvata neist, kes on “muru” täiesti käest lasknud ega mõtlegi vähemalt enne jaanipäeva midagi ette võtta? Vallaametnike ja mõne eriti valvsa naabri silmis on tegu ilmselgelt laiskade ja hoolimatutega, kellele peaks vähemalt ettekirjutuse tegema. Või siis peaks oma maatüki sihtotstarbe ümber vormistama. Jah, just selline soovitus on antud neile, kes harjunud külamiljööd säilitada tahavad, aga on kunagi rumala peaga ja ettenägematult oma kodualuse elamumaaks lasknud määrata. Kahjuks ununeb lihtne tõsiasi, et mõnel pool, kuigi Viimsis haruldasena, püütaksegi veel kõige kiuste jätkata traditsioonilist maakasutust. See tähendab, et ka põllulilledele on jäetud õigus suureks kasvada, õitseda, küpseda ja levida. Vaevalt mõtlevad linnainimesed, keda Viimsis on nüüd valdav enamus, et koos looduslike rohumaade kadumisega kaob meie lähiümbrusest ka suur hulk muud elu. Nooremal põlvkonnal võib-olla polegi sellest sooja ega külma. Nende jaoks on heinaküün sama võõras mõiste nagu piimapukk või seakartulid. Vanemad, kuid kaugeltki mitte kõik, oskavad praegusel plastmassihõngulisel ajal veel õitsva või värskelt niidetud heina lõhna nautida.
Üks Luua kandi mees on piinlikult madalaks pöetud muruplatse nimetanud roheliseks kõrbeks. Tõepoolest, mida on näiteks mesilastel ja teistel tolmeldajatel putukatel sellisel lagedal platsil teha. Aga kõrges rohus elavad ka konnad, väiksed putuktoidulised ja närilised, maas pesitseb hulk linnuliike. Rääkimata sellest, milline elu kihab maapinna all. Kõik nad leiavad sealtsamast ka toitu .Tänapäeva inimene on ju hoopis puukidega ära hirmutatud ja oma arust steriilset keskkonda luues püüab neid vältida .Mõtlemata, et kordades suurema tõenäosusega toob mõni lemmikloom needsamad elukad otse tuppa kätte.
Hoolsalt pügatud muruplatsil on kahtlemata oma ilu, eriti, kui see on ääristatud lillepeenarde, põõsaste ja hekkidega. Ega ma sunnigi kedagi ajas sada aastat tagasi minema. Küll võiks mõelda sellele, kas on ikka otstarbekas hoida pidevas madalmuruses seisundis suuremaid krunte, kus igapäevast liikumist pole. Ka talvel ei lükka me ju kogu krunti lumest puhtaks, vaid hoiame eeskätt sees käigurajad. Ehk piisaks suve jooksul korrast-paarist niitmisest, et lasta ka muul elul enda lähinaabruses loomulikult kulgeda. Seejuures ilma süümepiinadeta, et oled seaduserikkuja. Kui on vähegi tahtmist ,võiks vähemalt osa muru asemel kasvatada hoopis toitu. See pole küll nii mugav tegevus kui kord nädalas murutraktori seljas ratsutamine, aga rõõm omakasvatatust peaks ometi vaeva üles kaaluma.
Golfiväljakuid, kus kõrred ja mättad segada võivad, Viimsis minu teada pole. Ehk võikski siis oma koduümbrusse veidi rahulikumalt suhtuda ja jätta osa sellest teadlikult hooletusse, vähemalt jaanipäevani. Sama soovitus võiks kehtida ka valla maadele, osal Viimsi mõisapargist seda vist isegi järgitakse. Võõrutus iganädalasest muruniitmisest kui eestlaste suvisest rahvusspordist võib küll raske olla, aga küll te harjute ja võib-olla hakkavad ka putked ja võililled teile meeldima. See on koht, kus ei maksa tingimata naabrist tublim olla.
Linnainimene on tulnud Viimsisse, et leida vaikust ja rahu. Minge õue, kui just vihma ei saja, ja kuulake. Aprilli lõpust noore novembrini võite ikka kusagilt kuulda muruniiduki plärinat või trimmeri jõuramist. Trimmerdamine on moodi läinud just viimastel aastatel ja see heli lõhub vaikust eriti efektiivselt ja kaugeleulatuvalt. Talvel täidavad “harjumuspärase” mürafooni soojuspumbad.
Kümmekond aastat tagasi jaanipäeva eelsel ajal ühte Taani väikelinna jõudes imestasin, et otse raudteejaama taga laius lopsakas aas. Kesklinnas. Ka Viimsis räägitakse sageli loodusliku mitmekesisuse säilitamisest. Enamasti jääbki see vaid retoorikaks. Ise loodan, et vallaametnikud ja valvsad külaelanikud säilitavad terve mõistuse ega hakka tollipulgaga heinamaadel, vabandust, haljasaladel ringi käima.
Hea Eesti Elu lugeja, anna teada, mida arvad Sina iganädalasest muruniitmisest ja milline on olukord Sinu kodukohas?
