Maiasmokast vabamaadleja
Kuid et vanema vennaga tülitsedes kippus ikka nii olema, et Mati pidi talle alla vanduma, otsustas ta maadlustreeningu kasuks. Pärast seda pole ta vennaga ka enam kunagi jõudu katsunud. Küllap too ise teab, miks.
Mulje, justkui oleks Türi Spordiklubide Liidu juht Mati Sadam läbi ja lõhki siitkandimees, on petlik. Tegelikult on tema ning vanema õe ja venna lapsepõlvekodu Viljandi lähistel pisikeses Tõnissaare külas. Türile tõi teda maadlustreeneri töö ja ega mees varjagi, et veel suuremat rolli mängisid materiaalsed huvid – siin pakuti noorele mehele korterit. „Jah, see oli tõesti stiimul number üks, mul oli korterit vaja,” ütleb Mati naeruga pooleks ja tunnistab, et ega ta väikesest aedlinnakesest vaimustuses polnud. „Polnud mul siin sõpru ega tuttvaid ees ootamas, ainuke tuttav oligi mees, kes mu siia treeneritööle kutsus – Elmar Kuiv. Olin siin varem käinud vaid korra 1969. aastal koolipoisina maadlusvõistlustel. Tegin toona käele kõvasti haiget. Seega seostus Türi mulle valuga,” meenutab Mati.
Veel enne, kui Mati jõudis maadlusspordini, proovis ta end tõestada ka kergejõustiklasena, kuid mitte eriti edukalt. “Käisin pool aastat Viljandis treeningutel. Elasin maal, sõitsin Viljandisse bussiga. Sõidugraafik polnud minu jaoks kõige soodsam ega sobinud kuidagi trenniaegadega. Nii juhtuski, et sattusin ühte gruppi endast vanemate poistega ja hoolimata vanusevahest mulle mingisugust allhindlust ei tehtud. Näiteks pidime jooksma kesklinnast linna serva järve äärde ja tagasi. See oli paras kannatuste rada – nutsin, jooksin ja tõotasin, et see trenn jääb viimaseks. Aga järgmisel nädalal olin taas platsis.”
Siiski tundis Mati, et kergejõustik pole päris see, millega ta tegeleda tahaks. Koolivend käis maadlustrennis ja see tundus palju põnevam. „Olin siis kuuendas klassis, kui maadluse enda jaoks avastasin. Esimese võistluskogemuse sain Eesti noorte meistrivõistlustel, kus avapäeval õnnestus alistada neli vastast. Arvasin muidugi, et nüüd olengi supermaadleja valmis, kuid järgmine päev tõi mu jälle maa peale tagasi. Üldkokkuvõttes sain neljanda koha, kuid olin ikkagi rahul ja jäin maadlemisele truuks.”
Maadlusest vaimustunud Mati treenis oma rammu Viljandi laste ja noorte spordikoolis ning pärast keskkooli lõpetamist asus kodumaa kaitsele. „Alguses oli väike lootus, et mind jäetakse Viljandisse, kus asus dessantväeosa, aga paraku suunati mind hoopis Kaliningradis asunud raketiväeossa. Õnneks võimaldati spordihuvilisele noormehele „iz Pribaltiki” käia spordilaagris, samuti võistlustel. Ühel võistlusel, kus osalesid Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblasti väeosades teenivad sportlased, õnnestus Matil saavutada kolmas koht ning heade tulemuste eest suunati noor maadleja pooleks aastaks Riiga suurt kodumaad teenima. „Mulle meeldis see, et Riias olid treeninguvõimalused etemad ja pealegi anti seal paremini süüa. Kui teistele oli ette nähtud 20 grammi võid, siis sportlased said 40 grammi. Ja pühapäeviti, kui kohalikud poisid koju läksid, saime ka nende toiduportsud endale,”meenutab ta heldimusega. Et sportlased vajasid midagi energiavarude taastamiseks, anti neile toidulisandiks kondenspiima. Komme süüa lusikaga seda eriti magusat kraami jäi Matile külge ja kondenspiima sõber on ta tänaseni, lisades seda hommikukohvi sisse. Kui keegi soovib teada, milline on poes müüdavatest maguspiimadest parim, siis Mati käest tasub küsida!
Vaid loetud päevad pärast ajateenistuse lõppu tuli Matil hakata mõlgutama töömõtteid. Viljandi spordikooli direktor Elmar Kuiv oli Mati vanemate juures juba käinud pinda sondeerimas ja jättis sõna, et kui poiss koju jõuab, võtku temaga ühendust. „No läksingi siis ja la-sin endale augu pähe rääkida, et hakkan Suure-Jaanis treenerina tööle. Kuigi mulle lubati pari-maid treeningutingimusi ning ka elamispind, siis lubadusteks need jäidki. Hoolimata sellest oli mul vahva treeningrühm, poisid olid väga asjalikud ja tublid ning tõid mitmetelt võistlustelt medaleid.” Üks Mati Sadama edukamaid kasvandikke on 14kordne Eesti meister vabamaadluses Neeme Jaanson, kes on öelnud, et Mati iseloomustamiseks sobivad ainult head omadussõnad.
Treeneri enda parimad saavutused on 1976. ja 1977. aastal Eesti meistrivõistlustel saavutatud hõbemedalid. „Mis siis puudu jäi?” küsiks selle peale Lembitu Kuuse. „Ju siis ei ole võitja tüüp,” vastab Mati lihtsalt ning tunnistab, et ega talle kaotada meeldi. „Sõltub muidugi, kuidas kaotad. Olen minagi omal ajal pärast võistlusi dušši all pisaraid valanud. Aga nendel võistlustel tehti mulle ülekohtuselt liiga ka,” avaldab ta.
Muidu muheda moega ja jutukast Matist saab võistlustel hoopis teine inimene – kulm kortsus ja kurja ning väga valju häälega jagab ta hoolealustele käsklusi, nii et kahju vaadata. „Ma pean kõva häält tegema, see on emotsioonide üleskruvimiseks vajalik. Muidugi tuleb sealjuures arvestada, et inimesed on erinevad – mõni ei talu, et tema peale häält tõstetakse, samas kui teine saab just sellest innustust. Treener peab selle ära tunnetama,” selgitab Mati. Omal ajal treenis ta üht poissi, kes tahtis võistlustel, et treener annaks talle näkku lahtise käega laksu. „Ise veel ütles, et tal on seda vaja, kuna muidu „ei lähe käima”. See oli tema enda soov. Minu jaoks see meeldiv muidugi polnud, sest ma pole vägivaldne tüüp.”
2001. aastal loodi maadlusklubi, mille nimeks sai Järvamaa Matimehed. Mati ise raiub, et ta ei tea, kes selle nime välja mõtles. „Aga tore, et mu nimi ikka pildil on,” ütleb ta rahulolevalt. Ilmselt tuleb aga varsti uus nimekonkurss korraldada, sest üha rohkem jõuab maadluse juurde õrnema soo esindajaid. „Veel neli -viis aastat tagasi olin kindlal arvamusel, et mina tüdrukuid treenima ei hakka. Aga näed, pidin oma sõnu sööma. Põhjused, miks tüdrukud avastavad selle ala, on erinevad: kes tuleb vennaga kaasa, kes tuleb trenni ise või vanemate soovitusel. Ja tüdrukud on tublid! Eks mõnikord läheb trennis mokalaadaks, aga pole hullu, räägib treener.
Juhendajana on Mati noorte hulgas hinnatud ja autoriteetne. Maadlusklubis võivad noored talle öelda „sina” või kutsuda nimepidi. „Ükskord olin lastega Viljandi lähedal laagris, kus olid ka maletajad. Hiljem rääkis maletreener mulle, kuidas tema kasvandikud tulid murelikult uurima, miks minu lapsed võivad mind sinatada ja nimepidi kutsuda, kui nemad võisid öelda vaid „treener” ja „teie”.
Mati elus on tähtsal kohal kolm naist – abikaasa Tiiu ning tütred Liina ja Eeva. Kolme aasta eest jõudis perre ka Tupsu-nimeline kass. Selles on „süüdi” Liina, kes läks jalgrattamatkale ja tõi kuuks ajaks oma kassi hoida. „Kuuks ajaks,” rõhutab Mati. „Nüüd nõuab see karvane elukas pidevalt süüa ja magab meie voodis, sundides meid kügelema voodiserval,” kaebab ta lisaks. Kuigi tütred on juba oma elu peal, saab pere aegajalt kokku, et mõni ühine reis – olgu ratta, kanuu või autoga – ette võtta.
Niipalju kui võimalik, väisab Mati ka erinevaid kultuuriüritusi. „Varem polnud selleks eriti aega. Pidevad treeningud, nädalavahetustel olin võistlustel. Aga nüüd püüan ikka aega näpistada ja mõne teatrietenduse või kontserdi ära vaadata,” räägib ta. Teda ennast muusikaandega õnnistatud pole. „Enda arvates olen muidugi ka väga kõva muusik, ainult teised ei taha seda tunnistada! Ma olen isegi kooliajal orkestris kitarri mänginud. See oli minu jaoks muidugi kõrgem matemaatika, aga kohusetundlikult tegin seda, mida öeldi,” meenutab ta oma muusikukarjääri. Muusikat naudib ta ka kodus – küpsetades veneaegse masinaga vahvleid, kuulata kõrvaklappides taustaks käredamat rokki.
Mati tunnistab, et elutempo muutub aeg-ajalt liiga kiireks ja siis tekib “orav rattas” tunne. “Püüan ikka nii, et kui hommikul tööle tulen, panen kalendrisse päevaplaani täpselt kirja. À la kell 10 olen seal ja 13. 30 kohtun selle inimesega. Aga ikka kipub minema nii, et tuleb mõni ootamatu telefonikõne või on vajal kiiresti kusagil ära käia. Siis on kogu päeva graafik sassis. Ja sellise päeva lõpul mõtlen ikka, et ostan lotopileti ning kui peaksingi suurema summa võitma, siis lihtsalt puhkan ja olen niisama.”
____________________________
EEVA SADAM
tütar
Isa on olnud alati väga toetav ning ütleb üliharva mulle ja õele “ei”, ükskõik kui hullumeelsed ka meie plaanid poleks. Samuti on tal endal alati huvitavaid ideid, mis vajavad kohest teostamist. Näiteks ei või suvehommikutel iial teada, mis edasi saab: kas tuleb isal mõte ujuda viies erinevas Lõuna-Eesti järves või hoopis niisama loomaaeda minna. Seega tuleb alati olla valmis ruttu kuhugi minekuks. Arvan, et ideeküllasus paistab välja ka tema töös. Tänu isa tööle olen ka mina saanud kõikvõimalikke organiseerimisoskusi, sest eks ole mindki alati igasugustel üritustel tööle pandud. Kuigi spordipisik on minust suures osas mööda läinud, siis isaga koos on televiisorist ikka kõikvõimalikke spordivõistlusi vaadatud. Mäletan, et väiksena ärkasin ka pühapäeva hommikul ebainimlikult varajasel tunnil, et koos isaga vaadata Vormel-1 võidusõitu. Veel võib öelda, et isa pole mind ega õde millekski kunagi sundinud (ka mitte spordi juurde), vaid pigem võib alati tema poole pöörduda selleks, et saada head nõu ja kasulikke soovitusi.
RAIDO JALAS
endine õpilane
Matit tunnen alates 1999. a sügisest, siis hakkasin maadlustreeningutel käima. Ta tundus kohe positiivse inimesena ja treeningud olid huvitavad, nii ta mind sinna meelitas.
Treenerina on ta pigem leebe kui range, kuid vajadusel suudab ka karmima sõnaga kostitada. Kurjad sõnad tulevad alati põhjusega, Mati on väga vaoshoitud ja ta ei tee kurja häält põhuseta. Eks ta ikka on käratanud pahuralt, kuid olen selleks ise põhjust andnud. Ta suudab väga hästi ohjeldada noori rüblikuid ja treeningutel on üldiselt kord majas ning tegutsetakse Mati sõnade järgi.
Mati on suurepärane suhtleja, põhimõttekindel ja sõnapidaja mees, kes mõistab head huumorit, lisaks on ta ka väga hea organisaator. Kui on vaja korraldada hästi laabuv üritus, eriti spordivõistlus, siis selles võib Matit alati usaldada. Ta ei jäta asju juhuse hooleks ja viimasele minutile, Matil on alati kõik asjad enne korda aetud ja põhjalikult ettevalmistatud.
Väikeseid krutskeid oskab ta ka teha, näiteks pallimängudes püüab alati võita. Stopper on alati Mati käes ja mõnikord on minutid ikka väga erineva pikkusega, vastavalt sellele, kas tema meeskond juhib või on kaotusseisus.
Mati on olnud väga heaks eeskujuks – on õpetanud saavutuste nimel pingutama ja kokkulepetest kinni pidama. On olnud alati abiks ja toetanud minu otsuseid.
