Mälestusi Ruila koolist: "Õpetaja Mart käis jalgrattaga suitsetajaid taga ajamas"

Eva Puusta
(õpilane 1980-ndatest)

Koolil olid tollal jubedad pruunid seinad, kuid meie klass kivitrepist vasakul oli maja ilusaim. Õpilased tohtisid siis käia ainult kivitrepist, puutrepp oli õpetajate privileeg.

Sel ajal olid koolimajas ka internaaditoad. Seal elasid nädala sees õpilased Ääsmäelt, ka Tallinnast. Meenuvad järjekorrad söökla ukse taga, kuhu klasside kaupa koguneti, lapsed läksid saali, seisid püsti, kuni õpetaja lubas istuda; kui söödud oldi, tänati korraga ja lahkuti. Klassijuhataja viis läbi täikontrolli, kui selleks vajadus tekkis. Õpilaste ülesandeks oli kõblata staadioniringi, kõplasime kolmnurkkõblaga kolmel päeval suvel. Korjasime vanapaberit ja ravimtaimi, lahe oli.

Mäletan, et ükskord kamandati meid direktori kabinetti, sest me ei tahtnud kapellis osaleda. Istusime kabinetis selg vastu seina ja ootasime nagu käod, õpetaja soovis tungivalt, et meil käitumishinnet alandataks. Tundi sel päeval me ikkagi enam ei läinud.

Rahvaste Sõpruse Klubi üritused olid kihvtid. Tavaliselt õhtul peale tunde toimusid; meeles on Londoni õhtu, kus jõime jubedat kuuma teed piimaga. Kuuba saare õhtu oli huvitav, toimus viktoriin, näidati slaide.

Õpetaja, kellest kõik pidasid, olid matemaatika õpetaja Siitam ja õpetaja Tammsalu ning ka direktor Aivo Sildvee - tema oli laste sõber, keda kindlasti aktsepteeriti. Tegime tohutult sporti. Võimalused olid kitsad, talvel toimusid tunnid mõisasaalis.

Samuti paistis kool silma tugeva matemaatika, ajaloo ja vene keele õpetamise poolest. Laulukoori koolis polnud, aga igal aastal nääripeol oli näidend, kus esines suur osa kooli lastest. 5.klassis mängisin näärinakitsat, kes sõi küünlaid ja mida rohkem ta küünlaid sõi, seda pikemaks kasvas saba. Etenduse ajaks aga jäin kahjuks haigeks.

Vahetundides pidid lapsed jalutama ringiratast. Mingit karjumist ega jooksmist polnud.Õpetaja pidas korda. Kõikides klassides olid korrapidajaõpilased, kelle kohustuseks oli klassi põrand peale tunde ära pesta.

Kõik kandsid toona koolivormi, ei tulnud pähegi, et koolivormi selga ei paneks.

Kord keerasime õpetaja Tuuri toolil kõik kruvid välja ja jalad olid õnneks sellise kujuga, et tool püsis koos. Nii kui õpetaja istus, kukkus tool kokku. Mis edasi sai, ei mäleta.

Usun, et Ruila koolis on jäänud püsima seesama vaim, et õpilased austavad üksteist ning nendel on õiguste kõrval tähtsad ka kohustused. Palju oli tol ajal meesõpetajaid. Maakolidesse tööle tulnud meesõpetajad ei pidanud ju sõjaväkke minema ja lasid peagi jalga, kui oht möödas. Lastele need värvikad mehed meeldisid. Ranna Vello oli kuum sõna, tõi Soomest muusikaajakirju; Turba Rahvamaja juhataja vahel asendas teda, teda tüdrukud vaatasid erilise vaimustusega.

Andres Bahovski, Alo Roomets
(koolipoisid 1970-1980-ndatest):

Kui meie käisime koolis, oli direktoriks Loreida Laidna. Oli muhe mutt, käisime Laidna juures, õppisime ühe päevaga laulupeo lood selgeks ja läksime laulupeole, mängisime seal trianglit. Proovid toimusid teises linna otsas. Meie panime triangli tasku, aga Ain ja Agris tassisid trammis kontrabassi ja jauramit. Põhiesinemise ajal olid aga äkki naelad kadunud ja mängisime näpuga. Els Roode kiitis meid väga, sest me ei seganud üldse. Tüdrukutel kanneldega oli ka raskem liikuda.

Meeles on Felix Tungal, kes peale pensile jäämist käis veel näärivana koolis tegemas ja klaverit mängimas pioneerikoonduste ajal. Koondustel võistlesime riviharjutustes, Hilja Tuur hindas.

Kehalise kasvatuse õpetaja Ahi Ilve oli õpetaja, kes näpistas ja pani halbu hindeid. Aga peentel tüdrukutel, kes hästi võimlesid, oli ikka hinne viis.

Tollal tegime kõvasti väravpalli, Sildvee vedas meid eest viienda- kuuenda klassini, edasi tegime ise. Ruila koolis otegutses ansambel Ruik.

Koolis oli kord majas, õpetajaid pidi teietama ja kutsuti perekonnanime pidi. Ei tulnud selle pealegi, et öelda Õie. Mata oli kõva tasemega, Keila koolis vaatas õpetaja Kinks meid kui kuldpäid. Ka Meida Tammsalu on range õpetajana meelde jäänud.

Pikapäevarühmas käimine oli tähtis. Selleks, et tohtida jääda pinksi mängima, pidid pikapäevarühmas ära õppima ja alles siis lubati mängima. Pinksi laua taga oli suur järjekord, aga kui Keres suri, tekkis lausa malebuum. Ruila koolis toimusid nii maakonna kui kolhoosi võistlused täiskasvanutega, kellel olid järgud. Algul saime kõvasti pähe, aga mõned võidud tulid ka. Pääsesime ka laupäevastest tundidest võistluste tõttu.

7.klassis oli tööõpetuse tund puude saagimine kreissaega. Poisid vedasid iga päev puud kooli, söögivahetunnil pidi puudebrigaad (igast klassist üks poiss) jõudma vajalik puudekogus ära vedada. Tüdrukud olid aga samal ajal köögitoimkonnas. Alguses oli kuus aiatööpäeva, rohisime peenraid, korjasime ravimtaimi, muidu ei saanud õpikuid. Aga keegi ilma ei jäänud. Mõni ostis apteegist ravimtaimed, aga oldi ikka väga kohusetundlikud ja keegi ilma õpikuteta ei jäänud.

Igavene nuhtlus oli lehtede riisumine ja kanderaamidega vedamine. Kusjuures need raamid olid väga rasked.

Tõsised tegemised olid Rahvaste sõpruse klubiga, millega pääsesime isegi televisiooni, seal oli meie eesotsas õpetaja Helbe Erik. Laulsime lõpuks ümber klaveri rahvaste sõpruse klubi laulu, Alo oli president. Iga klubiõhtu lõppes tantsuga, muusikat tehti õpetaja Hilja kohver-grammofoniga. Mängisime ka ringmänge: algul tegime "tagumine paar välja" ja pärast võtsime tüdrukud tantsima. Tõmbasin tatiga üle juuste ja läksin korralikult tüdruku ette kummardama. Üks aasta toimusid koolis isegi tantsukursused. Kultuurimajas toimusid regulaarselt viktoriinid. Raamatukogudest olid raamatud kadunud, sest kõik õppisid. Ülle tegi isegi spikrid seeliku alla, aga poisid tahtsid neid ka näha, kuid Ülle ei julgenud seelikut tõsta.

Parematele võistkondadele toimusid ekskursioonid Venemaale, Lätti, Leetu. Igaks korraks oli ka taidluskava vaja ette valmistada.

Seda ei teinud mitte õpetajad, vaid lapsed ise, kooliõpetajaid ei kaasatudki, see kõik oli õpilaste endi initsiatiivil. See oli väga populaarne, vilistlastelegi anti võimalus osaleda.

Peod toimusid enamasti Kernus, tulime talvel reega koju või siis külgkorviga mootorrattaga. Ree peale kõik ei mahtund, kordamööda kõndisime kõrval.

Pärast lõpupidu me murdsime koolimajja tagasi sisse. Kartulisalat ja kõik söök oli ju järgi jäänud. Buss tuli liiga vara ja kõik läksid viisakalt koju, kuid meie ronisime aknast sisse ja Tõugud, kes olid ka jäänud kooli juurde, ronisid põõsast välja.

Huvitav traditsioon oli, et viimane klass korraldas vilistlastele peo, et saada pool aastat peale kooli lõppu kokku.

Vahetundides mängisime korvpalli väljas muda sees. Plats oli alati lapsi täis, vähemalt kolm klassi korraga. Pallid olid igavesed nuustikud. Hiljem ehitasime ise aita võimla. Ise koristasime, tegime puhtaks, panime üles kaks lampi, korvid seina. Õues oli 20 kraadi külma, hingeõhk aina auras.

ÜKT-d (ühiskondlikku kasulikku tööd) tegime, igal suvel puhastasime staadioniringi. Staadionil oli jooksurada, täitsa sile, killustikuga. Sellal peeti isegi Haiba sovhoosi meistrivõistlusi. Oli veel kuulitõukering, heideti ketast ning mängiti võrku.

Talvel ajasime suusaradasid sisse kooli juurest karjäärini. Kehka tunnid olid tavaliselt päeva viimased. Kooli ümber meil nühkimist ei olnud. Pioneerikoonduselt lasime mõnikord jalga ja läksime hoopis käsipalli mängima. Ajasime mõne õpetaja nutma ka, aga siis käisime õpetajate toas vabandust palumas. Ega me midagi hullu teinud. Kui tunnist välja visati, läksime akna taha lollitama.

Meeles on inglise keele vastamine. Rajamäe Linda oli lauluõpetaja proua ja kui õige hääle pasunast kätte said, oli hinne parandatud. Rajamäe Linda oli selline äkiline proua, kes ütles selle peale, kui lapsevanem kaebas õpetaja peale, et õpetaja olla öelnud lapsele loll ruudus, et mitte ruudus, vaid kuubis! Heik Toivi tegi poistekoori, tahtis veel puhkpilliorkestrit teha. Ranna Veljo oli nagu teisest dimensioonist, linnamees. Lõpupeole tõi enda plaadikogu, lasi Smokiet ja Abbat, ajas tüdrukutel pea segi, mis võis ka paljudes teistes väikest vimma tekitada.

Kui me aga märkasime, et tüdrukutel hakkasid rinnad kasvama, siis me tahtsime näha, kas seal sees ka midagi on, aga siis juhtus nii, et kähmluse käigus läksid hoopis ühe tüdruku püksid katki ja poisid pidid kamba peale need kinni maksma - viis või kuus rubla.

Kõige "parem" karistus oli see, kui klassist välja visati ja tüdrukute vetsu ette, kus hirmsat moodi haises, seisma pandi.

Poisid seisid alati suurte ahjude juures nurgas, kõik jalutasid ja jube häbi oli seista nurgas, suured tüdrukud veel panid meid nurka seisma. Muidu me pätti ei teinud, õppimine meeldis, õpetajatega saime hästi läbi, õpetajad olid meie jaoks jumalad ja kool nagu pühakoda.

Ruila koolist suurde kooli minnes esimesel aastal õppima ei pidanud, nii kõva põhi oli all.

Riho Kraam
(õplane aastatel 1948-1955)

Minu kõige esimene õpetaja oli Leida lepik. Oli suurt kasvu naine, Tungal oli samuti õpetaja. Direktoriks oli Elstrok, kes nagu hiljem välja tuli, oli kõva soomepoiss, siis aga me sellest midagi ei teadnud.

Lapsi oli üle saja, kooli pidi ära mahtuma viis klassiruumi, internaat, õpetajate korterid, spordisaal. Üks kooliõpetaja - õpetaja Laursson - oli meil vahepeal kodus korteris, sest tollal ei olnud õpetajale korterit pakkuda. Tema, nagu hiljem teada sain, oli ka teeneline õpetaja.

Kooli käisime paraaduksest, mida praegu igapäevaselt ei kasutata. Esimest koolipäeva mäletan, et oli päiksepaisteline päev, tulime kooli jala. Talvel suuskadega sai otse üle põldude. Kõigil olid oma suusad, kool ei andnud midagi.

Algul ühiselt ei toitlustatud, pärastpoole hakati teed andma, kuid suhkrut ei olnud, suhkur tuli alles siis, kui Castroga hakati "semmima". Kõigile süüa kaasa ei antud, aga probleemi sellest ei tehtud, ikka saadi kuidagi hakkama. Klassiruume oli majas viis, igal klassil oli oma klass, õppisime liitklassides. Sõja ajal oli peale märtsirünnakut koolis sakslaste haigla. Haiglaosakond oli ka vanas majas, kus elasid ka õpetajad ja oli internaat.

Peale seda, kui venelased sisse tulid, tuli Ruila kooli venelaste tankirood. Koolimaja ümbruses olid sõjast jäänud tankikaevikud veel 1955. aastani, mil need kinni aeti. Spordiplats oli sõja ajal tankidega segi aetud, rööpaid täis, tankid sõitsid sigala eest üle jõe.

Sõja ajal, kui venelased sisse tulid, loobiti tankimürsud tiiki, mida on hiljem sealt otsitud, seal võis olla umbes 100-150 mürsu vahel. Mõni mürsk on üles ka leitud. Põhimass mürske peaks siiani vana lubjaahju kohal olema. Sõjaväelased võtsid püssirohu välja ja keetsid nendes süüa, kestade eest aga saadi raha (värvilise metalli kokkuostuks). 50-date keskel kadus sõjaromu ära - hakati vanarauda kokku ostma.

Kooli ruumes elas 4 õpetajat. Internaat tekkis siis, kui Ruila kool pandi Laitse kooliga kokku; siis oli koolis kokku 25 last. Tüdrukuid olid igas klassis alati vähem. Koolis oli elekter päev läbi, aga elumajadele anti alles peale kümmet.

Sporti tegime mõisaaslis ja õues. 50-ndatel tuli kooli esimene klaver, rööbaspuud ja kits. Platsi peal oli jooksurada, meil oli võrkpalliplats, kus käis iga vahetud äge andmine. Koolil oma palli ei olnud, lapsed panid raha kokku, et pall muretseda. Lollusi üles ei tunnista. Midagi suurt ei tehtud. Osa õpetajaid oli keskkooli lõpetanud, ilma spetsiaalse hariduseta. Õppimine käis ikka õpiku järgi. Need olid igal aasta uued, anti tasuta ning need jäid lastele kätte.

Viiendas klassi lõpus olid igas aines eksamid, pärast kadusid eksamid ära. Istuma jäeti väga kergelt - isegi ühe kahega. Paljud laped käisid mitu aastat ühes klassis. Mina sain kõikidest klassidest ühe aastaga läbi. Kord oli üsna karm, ei tehtud suuri sigadusi.

Poliitiline surve oli pärast sõda tugev, valesid sõnu ei tohtinud öelda õpetaja kuuldes, sest tema pidi reageerima. Rahvas oli hirmul. Lapsed oskasid ka oma suud kinni hoida. Selle aja sisse jääb ka küüditamine. Kooli juures oli kogumispunkt. Inimesed tassiti hobusega kooli juurde kokku ja siit viidi autodega minema.

Saksa ajal lasti kooli juures koolidirektor ja kaks taluperemeest maha. Venelased omakorda leidsid põhjuse selle eest kätte maksta. Üks ei olnud parem kui teine. Sellepärast olid lapsed koolis teistsugused ka.

Einar Alliksaar ja Marko Luts
(koolipoisid 1990-ndatest)

Kooliaeg oli üks meeldejäänud aeg.

Tuleb meelde bussijuht Pika Vello. Kui buss kooli juures katki läks, läksid kõik ikka kodu, mitte kooli poole. Buss sõitis iga ilmaga, isegi siis, kui Laitse mäe pealt tagasi vastu puud libises. Kui buss katki läks ja hakati tagasi koju minema, tuli õpetaja Mart meile järele, osad peitsid end kartulivagude vahele, osad aga sai Mart tee pealt kätte.

Õpetaja tõi Marko alalõpmata õpetajate tuppa ja sakutas, et tule nüüd siia ja räägi, mida sa tegid. Tol ajal mõtlesime, et meile tehti hullult liiga, aga praegu mõtlen, et eks me tegime ikka lollusi ka. Helbe Erik oli klassijuhataja, esimestes tundides tuli uni peale, siis sai õpetaja rahulikult tundi anda. Kui olid pahandust teinud, pidi seisma klassi ees.

Ruila koolis ei saanud korralikult spikerdama õppida, sest lapsi oli nii vähe klassis ja kõik oli vaja selgeks õppida. Klassid olid sel ajal nii väikesed. Õppisime liitklassis. Ka tunnis ja kodus pidi sellepärast rohkem õppima. Üsna palju sai pähe õppida.

Meenub tööõpetuse õpetaja Hugo. Suur saag lükati käima, siis, tuled kustusid korraks ära ja kõik kartsid, et kohe-kohe hakkab veri voolama. Õpetajad olid karmid, kohe pandi jala koju kõndima, kui koolis mingi pahandus juhtus. Siitam Õie oli hea õpetaja, oli küll karm, aga ei rääkinud ega ähvardanud niisama. Siis kui midagi ütles, nii toimuski, ei viinud tavaliselt kedagi direktori kabinetti. Tunni lõpus oli võistlus, kes saab kiiremini valmis.

Üks suuremaid pahandusi juhtus, kui ajalooõpetaja Meida Tammsalu pikali joosti.

Käisime Mardiga spordivõistlustel, ise arvan, et meil läks hästi. Sport on kogu aeg olnud Ruilas tegija. Mart oli kõige karmim õpetaja, aga kehalise kasvatuse tundi tahtsid kõik hullusti. Mart võistles ise õpilastega kaasa ja see oli suureks motivatsiooniks - võita õpetajat. Tegelesime kangi tõstmisega ja tõstsime üles nii palju kettaid, kui peale mahtus. Mõisasaalis hüppasime kõrgushüpet, nii et varbavahed olid parketist puupinde täis.

Kolmikhüpet hüppasime läbi kahe saali, vaheuksed olid avatud. Kehalise kasvatuse tunniks vahetasime riideid garderoobis. Pesemist ei nõudnud meilt keegi, kehalise päeval võis dressides kooli tulla.

Hobuste rajal käisime jooksmas, väänasime tihti jala välja. Mart tegi füüsika ja keemia meile nii hästi selgeks, et kõik valisid hea meelega selles eksami. Mart organiseeris ka metsas automaatidest laskmise, õpetas automaati kokku ja lahti võtma.

Tollal oli Ruila koolis vaid üks arvuti, kuid keegi ei teadnud sellest midagi. Tegutses ka juba arvutiring, kuid mängisime üsna vähe, sest internet oli nii aeglane, et sellega teha polnud midagi võimalik. Söögiraha pidi ise maksma, nädala pidime ette maksma ja kõik pidi ära sööma. Enamus ikka sõid ka .

Direktor Allikmetsa ajal oli koolis hirmus seletuskirjade kirjutamise aeg.

Ta lasi isegi seletuskirjad ringi kirjutada, kui õigekiri vale oli.

Õpetaja Mart käis jalgrattaga suitsetajaid taga ajamas. Silla alla polnud mõtet minna, sealt leidis korrarikkuja kohe üles, käisime poe taga, tema piilus binokliga kuivati taga. Omaette põnev oli, kui sai Mardile ära teha.

Suvel olid aiatööpäevad, tööõpetuse tunnis tassisime küttepuid. Sellised on meie mälestused kooliajast.
_______________________________________

Kutsume Teid Ruila kooli 140.aastapäevale 22.oktoobril

• 11.00 - korvpallivõistlus Ruila kooli ja vilistlaste vahel
• 14.00 - ettekanded Ruila kooli ja mõisa ajaloost ning tänapäevast
• 17.00 - pidulik aktus ja koosviibimine Elav muusika. Avatud kohvik.
Pidulik aktus ja koosviibimine etteregistreerimisega tel [phone] või meili teel [e-mail]
Osalemistasu 7 eurot saab tasuda kohapeal