Mälestusi Urgelt II


Säilinud on foto perekond Mühlbergist 1902. aastal. Pildil vasakult: Rosalie Mühlberg (11), Johannes Mühlberg (41), Olga Mühlberg (14), Pauliine (42) koos aastase Rudolfiga, Adeele (16).
Säilinud on foto perekond Mühlbergist 1902. aastal. Pildil vasakult: Rosalie Mühlberg (11), Johannes Mühlberg (41), Olga Mühlberg (14), Pauliine (42) koos aastase Rudolfiga, Adeele (16).Kohila Valla Infoleht

1904. a suri Johannese ema Mai, temast on järel üks pilt ja tagasihoidlik medaljon, mis isegi minul kaelas käinud.

Mai oli 57-aastane ja ta suri äkitselt, vist süda. Maeti ta Türi kiriku juurde, aga raudrist, mis veel vanaisa eluajal alles oli, on lõplikult kadunud ja tema hauda me enam ei leia. Nüüd oli 23-aastane Johannes maailmas täiesti üksi. Sugulastest suhtles ta ema õe ja tema mehega, kellega ta puutus kokku veel minu ema eluajalgi.

Isa sugulastega Johannesel sidet ei olnud.

Loen ajalooallikatest: Andres Kurrikoff (1848-1904) oli Türi esimene eestlasest pastor, kes avaldas luuletusi ja artikleid, tõlkis Goethe luulet. Usun, et vanaisa pidi temaga kokku puutuma, võibolla oli temale kutsarikski.

Aastal 2008 on minu ees laual vanaisa enda käsitsi kirjutatud, valgete lehtedega kenasti köidetud luuleraamat, kus esimese luuletuse all märge: Türil 16.III.1904. Kirjutatud on tolleaegses kirjas, raskesti loetavate keeruliste vanaaegsete tähtedega, aga väga korralikult, sirgete ridadena, üle 100 aasta tagasi. Vanaisa oli siis 23-aastane.

INIMESE ELUKÄIK

Lapsena ehk tahtsin ma
Oh jos oleksin mees
Veeres mu meeltest siis aeg
Nägijad kui veaksid ees
Mehena ohkasin ma
Nooruse õnn kus Sa jäid
Aastad mull lendasid just,
Nagu ajaks tuulispask neid
Pea küll suigungi ma
Pimeda värava suus
Jumal siis äratab mind
Noorus ja elu on uus.

Seotud lood:

Kust ikka mujalt kui kirikhärralt ta need luuletused ümber kirjutas.

Sealtsamast raamatust leian ma Koidula Sind Surmani... ja tundmatu autori Soovimise: Oh oleksin ma linnuke Ma lendaksin Su põllule Seal laulaksin ma sinule Nii kui ma iial mõistaksin Seal on veel vanaaegset armastusluulet, võibolla oli see Kurrikoffi poolt tõlgitud Goethe luule ja praegugi tuntud Örn Ööbik. Samuti on Johannese kaustik olnud ka teiste ilmselt tolle aegsete haritud inimeste käes, sest leian sealt selge väljakujunenud käekirjaga luuletusi, mille all daatumid: Türil 1904 ja allkirjad J. Amtos, A. Ehrenwett. Isegi venekeelse, kelleltki Gribobubovilt - tsaariaeg ju... Ilmselt oli see mõni vene haritud ametnik, kellega vanaisa kokku puutus. 

See on ainuke pilt, kus vanaisa on habemaega, tehtud vist Peterburis 1916 Kohila Valla Infoleht

Luuletuste ümberkirjutamine jätkub ka aastatel 1905- 1907. Imestan, et vanaisal, kes kokku 1,5 aastat koolipingis istunud, nii ilus ja korralik käekiri on, ainult Ehrenwetil oli see hästi selge ja väljaarenenud, ehk oli ta kooliõpetaja... Ja millest küll peaaegu harimata maapoisil selline luulehuvi? Ilmselt mõjutab inimest ikka keskkond ja ümbrus, kus ta viibib. Suhtles ju vanaisa arsti, kirikhärra ja nende seltskonnaga. Ta pidi olema viisakas ning korrektne, et härrasrahvas temaga suhelda tahtis. Oli Eesti ärkamise aeg ja tema noore mehena selles ajastus. Aga olid need kaaskirjutajad mehed või naised, seda nimedest välja ei loe.

Siiski oli vanaisa kunagi pihtinud, et mõisa naissoost noorem teeniarahvas olevat väga temaga suhtlemisest huvitatud olnud. Võibolla ongi mõni armastusluuletus mõne nooriku käega kirjutatud... Aga ilmselt ei saanud vanaisa endale pikemat püsisuhet lubada, sest oli ta ju vaene noormees ja polnud kohtagi, kuhu nooriku päriseks elama oleks toonud.

1899. a läks Türil käiku puupapivabrik, kuhu Johannes tööle sai. Kas aga need luuletused olid kirjutatud kutsariks olemise või juba puupapivabrikus töötamise ajal, pole teada. 1904. a laiendati vabrikut ja hakati ka paberit tootma. Johannes töötas seal kolm aastat.

1907. a aga toimus 26-aastase noormehe elus pööre. Vabriku tehniline juhataja Braun kutsuti Kohilas käiku minevasse paberivabrikusse tööle ja ta kutsus sinna paberimasina juhiks Johannese. Algas uus etapp tema elus.

1907. a jätkus luuleraamatu täitmine. Septembris on sinna ilusa käekirjaga lisanud luuleread keegi perekonnanimega vist Brauning, eesnimi on loetamatu. Oli see ehk juhataja tütar...?

Aga viimased read panevad mõtlema:
Truus sõpruses ma tahan
Kätt anda Sinule
Muust armastusest aga
Sa ära kõnele
Mu süda ihkab rahu
Ja ihkab vabadust
Oh tunneksid mu sõber
Sa seda igatsust.

Rohkem luuleraamat enam võõraste käes pole olnud, järgnevad luuletused on juba vanaisa enda kirjutatud.

Loe veel

Saksamaalt lasi ta Braunilt endale jalgratta tuua. Nüüd oli ta kohalike Kohila tüdrukute seas huvi tekitav noormees, sest 1907. a oli ratas ümbruskonnas haruldane asi. Aga ega tema igat vabrikutüdrukut tahtnud, temal mõlkus meeles, kuidas ikka paremale järjele saada. Tähelepanuta jätmine tõi kaasa solvumise, mille kinnituseks hiljem vanaisa pööningult leitud naljakaart, kus siga sõidab jalgrattaga, kena neiu seda vaatamas. Ju mõni tüdruk selle pahameelega saatis.

Jalgratas avardas ka tutvumisvõimalusi ümbruskonnaga. Kuidas küll noormees igatses endale talu, aeda, kus liivatatud teed ja tiik, ilusad püsililled, puud, põõsad, ümber lokkavad viljapõllud, oma metsatukk! Midagi sarnast oli ta ju tohtrihärra aednikupoisina näinud, kuid töölisena, olgugi oskustöölisena polnud tsaariajal kerge seda kõike muretsema hakata.

Oh, oleks küll oma kodu... Ühel päeval väntas jalgrattur Kohila alevist kolm kilomeetrit eemal asuvasse Urge külla. Seal elas endine vallavanem Johannes Mühlberg, kelle talus kolm tütart kasvamas: Rosalie 15, Olga 18 ja Erna alles 2-aastane. Selle pere ainuke ühine poeg Rudolf oli aastasena surnud.

Oli ka pärandus perenaise eelmisest abielust temast 57 aastat (!) vanema mehega - poeg, 26- aastane, jällegi nimega Johannes, kes oli pärinud oma isalt kõrval oleva Kangru talu. Temast sai minu esimese õpetaja Meeri Uustalu isa.

Loen hilisemal ajal kirjutatud Erna mälestustest, et isa (st Johannes Mühlberg) valiti 1888. a Kohila vallavanemaks, kuhu ta valiti kolmeks aastaks neljal korral järgemööda. Seega oli isa 12 aastat Kohila vallavanem ja sai kubernerilt ausa teenistuse eest hõbeauraha.

 (Järgneb)