Mängu võimalused


Mängu võimalused
Foto: Ester Vaitmaa

18.-19. juunil toimus Tallinna Ülikoolis Rahvusvaheline Laste Mängu Organisatsiooni 26. ülemaailmne mängu konverents, mille korraldajateks oli ICCP (International Council for Childrenś Play) koos Tallinna Ülikooli ja Eesti Lastekaitse Liiduga.

Konverentsi põhiideeks oli välja selgitada, mida on võimalik õppida uurimustest mängu kohta läbi elu ja erinevatele kultuuridele vaadatuna praktilisest, filosoofilisest ja ajaloolisest perspektiivist.

Kahe päeva jooksul kuuldud ettekannetest selgus, et mängu olemust ja mängimise põhjuseid on juba väga pikalt ja põhjalikult uuritud. Koos teaduse arenemisega on laienenud arusaamine mängu tähtsusest kogu inimkonna arengus maailma igas nurgakeses, vaatamata sealjuures erinevatele traditsioonidele ja kultuuritaustadele.

Ettekannetega esinejaid oli konverentsil 25-st riigist. Erinevatest uurimustest tulenenud teadmised ja kogemused andsid nii mõtlemisainet, kui pakkusid ka võrdlusmomente Eesti elu-oluga. Ettekantud teemade ulatus oli üsna lai - laste emotsionaalsest heaolust, kuni maastikuarhitektide poolt planeeritavate mänguruumide disainini. Sinna vahele mahtus teemasid mängukeskkonnast, õuesõppest, liikumismängust, juhendamata vaba mängust, lugemaõppimismängudest, mänguasjade valikust, aga ka mängust kujuteldavate sõpradega, pimedate ja vaegnägijate mänguoskustest ja vilumustest jpm.

Peab tõdema, et erinevaid ettekandeid kuulates ja neist paralleele Eestimaa näidetele tõmmates läks mõte sinna, et meil leidub mänguga seotud valdkondi, millega võime teistele maadele eeskujuks olla, samas leidub valdkondi, millede parendamiseks tuleks teiste maade parimad näited kasutusele võtta.

Kui meie alushariduse suunaks on laste arusaamise- ja mõtlemisoskuse arendamine ning mängulise avastusõppe ellurakendamine, siis Lindsey Russo Columbia Ülikoolist väitis, et USA kipub minema just vastupidises suunas, töötatakse täpselt paika pandud faktide ning selliselt ülesehitatud õppekavadega, kus iseseisvaks mõtlemiseks puudub lihtsalt vajadus. Õuesõppe metoodikast tegi ettekande Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledži õppejõud Lehte Tuuling, (eestis üks õuesõppe metoodika tulistest propageerijatest) jagades oma kogemusi ja tõekspidamisi õuesõppe vajalikkusest ja olulisusest eelkooliealiste laste kasvatusprotsessis.

Stuart Lester Gloucestershire Ülikoolist ja Cindy Hawkins Nottingham Trenti Ülikoolist Ühendkuningriikidest, rõhutasid oma ettekannetes täiskasvanute ja meedia poolt ülepaisutatud erinevaid hirme, mis väga kergelt lastele üle kanduvad, ning lastel ei jää muud üle kui lihtsalt põgeneda täiskasvanute igapäeva maailmast oma mängumaailma. Stuart Lester soovitas õppida ka täiskasvanutel "üllatuma" ja oma sisemistest hirmudest üle saama mängides näiteks koos lastega mängu "Mis siis saab kui...?... kui öösel paistaks hoopis päike, või kui kivid oskaksid lennata, või kui suhkur oleks soolane ja jäätis hirmus tuline, mis siis saaks...? Konverentsi esinejate seas astusid üles ka Austraaliast kohale tulnud ettekandjaid. Kingstoni linnavalitsuse esindaja Steven Perumal ja maastikuarhitekt Mary Jeavons andsid põhjaliku ülevaate Austraalias elavate laste mängimiskohtadest ja võimalustest. Selgus, et Austraalias elab 89 % elanikest linnades ning hallates pea 140-t mänguväljakut, on omavalituse ülesandeks mänguväljakuid varustada ka vajalike atraktsioonidega.

Ka meie lasteaial avanes suurepärane võimalus esineda konverentsil poster-ettekandega "Draamakasvatus Tapa lasteaias Pisipõnn", ettekandjaks oli lasteaia juht Tea Välk.

Ta tutvustas huvilistele draamaõppe põhimõtteid ja kasulikkust lapse arengule Tapa lasteaed Pisipõnn töökogemuste näidetel. Siinkohal veelkord tänusõnad kõigile neile, kes postri koostamisele kaasa aitasid, aitäh! Suur huvi meie ettekande vastu oli meeldivalt üllatav. Küllap siis teiste konverentsil osalejate jaoks oli selline teatrifestivalimäng, mida neile esitlesime, uudseks ja huvitavaks kogemuseks.

Kahepäevane konverents lõppes Aili Heleniuse ja Riita Korhoneni (Turu Ülikool, Soome) uuringu "Arengutrendid laste mängukultuuris Soomes aastatel 1950 kuni 2012" tulemuste tutvustamisega. Nähtud slaidid erinevate ajastute mängudest ja mänguasjadest tekitasid kuulajate seas suurt elevust. Konverentsi teiseks päevaks oli tekkinud osalejatel eriline ühtsustunne - tunne, et tegutsetakse ühise asja nimel, sest lapsed, kas siin või seal pool maakera, mängivad küll erinevaid mänge, kuid vajavad ühtviisi enda kõrvale tarka, toetavat ja suunavat täiskasvanut - usaldusväärset sõpra.

Olen igati nõus Stuart Lester väitega, kes kutsus täiskasvanuid üles õppima uuesti üllatuma ka juba teada-tuntud asjadest, sest muidu ei saa ju iial teada, mis siis saab kui...?!"