Mänguliselt mägises Sloveenias

Sõmeru põhikooli neljaliikmeline esindus viibis 15.-20. aprillini Sloveenias osalemaks Comenius projekti „Mängime koos nagu vanaisa!" neljandal projektikohtumisel Frami põhikoolis koos Sloveenia, Portugali, Poola ja Belgia partneritega.

Kolmandat aastat kestva koolide koostööprojekti eesmärk on olnud vanade mängude kogumine ja populariseerimine laste seas, et tihendada põlvkondadevahelist sidet ja tuua lapsed ära telerite või arvutimängude juurest lõbusat koostegutsemist ja liikumisrõõmu pakkuvate mängude juurde. Vanaemade-vanaisade käest kokku kogutud mängud on juba selgeks saadud, mängukirjeldusi on jagatud kõigi partnermaadega ning need on üles pandud projekti kodulehele

http://letsplaytogetherlikegrandpa.weebly.com

.

Peatselt on e-raamatuna valmimas „Euroopa vanade mängude käsiraamat", et kõik need vahvad mängud ainult viie projektis osalenud kooli siseasjaks ei jääks, vaid jõuaks laiema huviliste ringini. Kõige toredam avastus on olnud see, et paljusid vanu mänge mängitakse nii ühe kui ka teise Euroopa ääre peal, see tähendab Eestis ja Portugalis tuntakse peitust, pimesikku ja keksu, Poola köieveost, mädamunast ja Belgia „Üks-kakskolmest" rääkimata.

Lisaks projektikoosolekutele ja hariduseluga tutvumisele on koostöökohtumistel alati leitud aega maa ajaloo ja vaatamisväärsustega tutvumiseks, kultuuriliste sarnasuste ja erinevuste leidmiseks. Eestlase jaoks on Sloveenia väga eriline - kõrged mäed ja hingematvalt kaunid maastikud lummavad sind igal sammul, igal läbisõidetud kilomeetril. Frami küla, kus oma koolipäevad veetsime, asub tuntud suusa- ja mägimatkakeskuse Pohorje mäestiku külje all. Kui Sloveenia sõpradele oma mägede vaimustusest rääkisime, siis naersid nad, et need pole mingid mäed, vaid hoopis künkad, oodaku me vaid ekskursioonipäeva, mil jõuame nii kaugele, et Alpide lumised tipud paistma hakkavad. Neil oli muidugi õigus - oma 200-kilomeetrise reisi jooksul muutusid mäed aina kõrgemaks, üha tihedamini kulges maantee läbi tunnelite, järjest kaugemale ulatus nägema, kui tee kõrgemale mäenõlvale tõusis, kuni lõpuks olid majesteetlikud lumised mäetipud siinsamas, justkui käeulatuses, ometigi sinavate kauguste taga. Tõeline pärl oli muidugi maaliline Bledi järv oma keskel asuva ainukese Sloveenia saarekesega, millele oli ehitatud kirik, ning kõrge kaldakaljuga, millel asuv kindlus nägi välja otsekui muinasjutuloss. Ka pealinna Ljubljanat valvab kõrge künka otsast iidne kindlus, kust avaneb hunnitu vaade kogu linnale, taamal taas sinavad mäed. Kogu reisi tegi eriti meeldivaks mõnus suvesoojus, mis otsekui meie auks Sloveeniasse pärale oli jõudnud, et magnooliad, õuna- ja kirsipuud õide puhkeksid ning kõik puud noorte lehtede rohelusse rüütaks.

Tore oli Eestisse tagasi jõudes näha, et ka meil oli selle nädalaga lumi ära sulanud ja kevad käes. Meie sõbrad aga näevad Eestis kevadet juba kuu aja pärast, mil toimub viimane projektikohtumine Sõmeru koolis.