Marek Roots: Võõra võimalused
Otse vastupidi: surm on vägagi tuttav ja vastuvaidlematu tõsiasi nii usklikule kui ateistile. Seevastu surnuist ülestõusmisel puuduvad meie reaalsuses analoogiad. Evangelist Markus, keda sümboliseeriv lõvikuju ehib ka Keila kiriku torni, kirjeldab ülestõusmishommikul toimunut:
„Ja kui hingamispäev oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma. /.../ Ja hauakambrisse minnes nad nägid paremal pool istumas noorukit, riietatud pikka valgesse kuube. Ja neil hakkas hirm.
Aga nooruk ütles neile: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin." /.../ Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid."
Täna lahutab meid toonastest sündmustest kaks tuhat aastat. Käputäiest Jeesuse jüngritest kasvas välja kristlik tsivilisatsioon, ristiusk on paisunud suurimaks religiooniks maailmas. Koos sellega on omandatud ka kristlikud narratiivid otsekui liikluseeskirjad.
See, mis kunagi pani inimesi hirmuma ja hämmelduma (muide, „hämmelduma" on tõlgitud kreeka sõnast ekstasis), saab nüüd sageli vaid heatahtliku noogutuse või viisaka äratalumise osaliseks. Näib, et tegemist on inimese jaoks nukra seaduspäraga: eluks vajalik harjumisvõime ähvardab kuivetuks muuta kõige kirkamadki sündmused.
Saksa teoloog ja kirjanik Jörg Zink mõtiskleb palvetades: „Oleme harjunud rääkima sinust, püha Jumal, ja kasutama sinu nime. Kirjutame mõtteid sinust, justkui oleksid sa meie kätes. Ja elame samal ajal sinuta, enesekeskses maailmas. /.../ Sina ütled, et võime sind kohata Jeesuses Kristuses. Aga ka teda näeme alatasa oma kujutluste ja oma mõttemaailmade kohaselt. Ka tema peab saama meile kõigepealt võõraks, et õpiksime teda tundma ja leiaksime temas sinu, tundmatu ja võõras Jumal."
2008. aastal käivitus Londonis nädalaks Jumalavastane kampaania, mille käigus kleebiti mitmekümnele bussile tekst: „Tõenäoliselt ei ole Jumalat olemas. Lõpeta muretsemine ja naudi elu."
Üheks kampaania algatajaks oli tuntud ateist Richard Dawkins, kelle sulest ilmunud raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud. Viimases neist, pealkirjaga „Luul Jumalast" (2011), selgitab Dawkins muuhulgas vajadust vabaneda religiooni enesestmõistetavusest inimühiskonnas.
Tema väitel ümbritseb usklikkus ja sellega kaasnev meid nii loomulikuna, et me ei taipa küsidagi: aga äkki saab ka teisiti?! Dawkinsi avalduse eelduseks on muidugi traditsionaalne kristlik järjepidevus, millesse inimene paratamatult sünnib. Ta ei arvesta aga keskkonnaga, kus religioonist vabanemine on juba toimunud - või kus seda vähemalt tõsimeeli üritati. Ta ei arvesta, et miljonitele inimestele on juba pakutud, täpsemalt öeldes peale sunnitud võimalust „lõpetada muretsemine ja nautida elu" ilma Jumalata. Kahtlemata kuulub taoliste jumalavabade ühiskondade ritta ka Eesti.
Olen sageli mõelnud, et võib olla kätkeb just ateistliku lähiminevikuga Eesti mingeid varjatud eeldusi tõeliseks, elavaks usuks. Jeesus - kui meenutada Jörg Zinki sõnu - on muutunud meile võõraks, me oleme tõepoolest vabanenud ristiusust selle formaalses, kohustuslikus tähenduses. Aga võibolla just siin astume olulise sammu lähemale esimese sajandi kristlastele, kelle jaoks kõik oli veel uus ja paljuski tundmatu. Võibolla hakkame ka meie evangeeliumi kuulutust kuuldes taas hämmelduma ja suudame koos haualt lahkunud naistega lõpuks tunnistada: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!" Tol hetkel söandame kindlasti lisada: „Tõenäoliselt on Jumal siiski olemas. Seepärast lõpetan muretsemise ja elan koos Temaga!"
