Märjamaa lasteaias on vabatahtlikuks hõimurahva esindaja
Viimased viis aastat unistas Lyudmila Dimitrieva võimalusest tulla Eestisse, aga mitte põgusalt nagu turist, vaid pikemaks ajaks, et õppida lähemalt tundma meie kultuuri ja keelt. Siis leidis ta EstYesi vabatahtlike programmi ja kandideeris. Läinud aasta detsembris oli selge, et ta on välja valitud, jaanuaris sai viisa ja 4. veebruaril jõudis ihaldatud maale, mida ta oli eelnevalt interneti kaudu saanud uurida. Sõbrad ei öelnud Eestisse tuleku plaani kohta halba sõna, aga sugulased küsinud küll, miks ta läheb, et Eestis ju venelasi ei armastata. „See-eest mina armastan neid," vastas Lyudmila. Inimesed siin on olnud tema suhtes väga sõbralikud ja abivalmis, talle meeldib Eestis ja koduigatsus ei kimbuta.
Lyudmila soovis tulla just väikesse kohta ja töötada lasteaias, sest kuus aastat elamist suures linnas väsitas ära. Iževski ülikoolis rahvusvahelisi suhteid õppinud neiu tunnistas, et see eriala pole siiski tema jaoks. „See, mis maailmas praegu toimub, seda mina muuta ei saa, aga lastega töötades tunnen, et saan neile midagi anda, neid aidata ja õpetada," põhjendas ta oma valikut.
Siin töötamisel tulevad kasuks mitmesugused oskused. Lyudmila on õppinud lastekunstikoolis ja osalenud tudengina mari lauluja tantsuringides.
Eestisse võttis ta kaasa stiliseeritud rahvariidekomplekti. Juba on tal loodud kontakt Tartus elavate maridega ja mine tea, ehk õnnestub neid siiakanti esinemagi saada.
Värske vabatahtliku kodukoht on administratiivse jaotuse järgi hoopis Baškiirias.
Koduasulas - see on Märjamaast pisut suurem - elavad peamiselt marid ja tatarlased.
Koolis oli õppekavas küll mari keele tund, aga põhiõpe toimus vene keeles. Nende pere kodune keel on mari keel.
Siin õpib Lyudmila kord nädalas õpetaja Darja Lehtsalu juures eesti keelt, kevade poole hakatakse juba kaks korda nädalas kohtuma. Õpetaja sõnul on marilanna väga motiveeritud õppija. Plussiks on ka lasteaialaste abi, kellega suheldes sõnavara pidevalt täieneb.
Midrimaa lasteaias on kõik vabatahtlikud avardanud laste ja personali silmaringi, tutvustades oma maad ja tavasid. Lyudmila lisas vastlapäeva tähistamise programmi omakandi kombeid.
Õlgedest meisterdati siis nõia kuju, mis pärast põletati lõkkes ära. Koos lastega segati ka tainast ja õhtul pakuti pannkooke nii lastele kui nende vanematele. Eesti Vabariigi aastapäeva eel valmistas Lyudmila lastele Venemaad tutvustava esitluse.
Märjamaal on marilanna kõige suuremaks üllatuseks olnud see, et siin pole kõrgeid tarasid majade ümber, õigemini tarasid peaaegu ei olegi ja peaaegu kõik majad on erinevad. Eestlaste kodumajadki on suuremad. Lyudmila põhjendas, et neil on talved väga külmad ja sestap suuri eramuid ei ehitata. Vestluskaaslane ütles esimeste muljete põhjal, et vene linnad näivad kõik sarnased, aga Eesti linnad tunduvad talle nii vanaaegsed ja nii erinevad.
