Märjamaa tantsijad tegid ühispeol jala valgeks
Uhkusega saame öelda, et meie kodusel Märjamaa Folgil kui ka naaberrahvaid ühendanud Soome-Eesti tantsupeol oli ühine pealavastaja Kalev Järvela. Kalevitest ei saa me selle peo raames üle ega ümber. Peo tutvustuses kirjutati: „Keset Soome lahte kohtuvad eestlaste Kalev ja soomlaste Kalevi. Kahe kange mehe kohtumisest tekib ühendav sild kahe naaberrahva vahele ning siis saab alata juba lähedasem suhtlus, võttes ühiselt saunas leili ning avastades kõike, mis meie kahel rahval nii sarnast ning ühendavat on. Alustades ilusaimatest naistest ja lõpetades armastusega mere, oma maa ning kaasmaalaste vastu. Pika vestluse tulemina sünnibki arusaam, et kahe kauni maa inimesed peavad kuuluma ühte, olles ühiselt karge põhjamaa rahvas."
Kalevite kohtumise tunnistajateks olid Märjamaa naisrühm Ülejala Sussisahistajad ja 3.-4. klassi tantsurühm. Mõlema rühma juhendaja on Karin Andesalu, kes meiega sügisel ja talvel tõsist tööd tegi, et kevadisel ülevaatusel hästi esineksime ja peole pääseksime. Ülevaatusel läks meil isegi nii hästi, et mõlemad rühmad valiti oma liigitantsudes viie hulka, kes peatribüüni ees tantsides Eesti ja Soome presidendile naeratada said. Uhke tunne oli olla väljavalitute hulgas, eriti veel teades, et naisrühmi oli peol 65 ja 3.-4. klassi lasterühmi 42.
Et publikule naeratades esineda saaks, tuli teha ohtralt proove nii Tallinnas kui ka Tamperes. Nimelt selles Kesk-Soome linnas III ühistantsupidu toimuski. Mõlemas riigis proove tehes ja majutudes tekkisid tahes-tahtmata võrdlusmomendid kahe osapoole suurürituste korraldamise ja kogemuse erinevuses.
Vanasõnaga toidukott
Tallinnas kulges meie majutamine tõrgeteta. Isegi naisrühma soov koolimaja vahetamiseks võeti kenasti arvesse. Ei, me ei olnud pepsid prouad, kellele Koplis asuv koolimaja ei sobinud.
Lihtsalt tahtsime olla samas majas Märjamaa lastega, et vajadusel neile abiks olla. Koolis olid klassiustele juba eelnevalt märgitud rühmade nimed ja polnud muud, kui oma kohver tuppa tõsta ja madratsi jaoks sobiv plats välja vaadata. Tingimused olid küll kasinad, kui tantsija on vähenõudlik - peaasi, et pärast hilisõhtuni kestnud proovipäeva pesta ja magada saab. Ja süüa ka natuke... Toitlustamisega oli küll pisut probleeme, kuid lõpptulemusena võib nentida, et toit oli maitsev ja küllaldane, kuigi jagamine aeglane. Eriliselt vahvad olid tantsurahva leivakotid, mis Soome sõitmise hommikul meile üle anti. Kangast toidukotti ilustas vöömuster ja Kadrina kihelkonna vanasõna „Suu tahab head, tagumik keerutamist", teemoonaks olid kaasa pandud head ja paremat toidukraami Eesti toidutootjatelt. Ei hakka menüüd ette lugema, kuid võin julgelt väita, et provianti jagus peo lõpuni.
Loteriimajutus
Soomes paistis välja, et sellelaadse suurürituse korraldamise kogemust neil eriti ei ole. Majutamise puhul hoiatati meid ette, et koolimajades on vähe ruumi ja erinevad rühmad võidakse ühte klassituppa paigutada. Lõppkokkuvõttes nimetasime meie seda loteriimajutuseks. Ei võinud juba koha saanud rühm ette aimata, mis rühm ja mis kell veel „elukaaslaseks" tuleb. Ustele sattusid valed nimekirjad, pisikesse klassiruumi üritati oluliselt rohkem inimesi panna, kui magama oleks mahtunud jne. Teatud annus huumorit aitab kõigest üle olla, seega saime ikka paraja suutäie naerda huvitava majutusstiili peale.
See-eest toitlustamine käis kui kellavärk. Majutuskohas sai hommiku- ja õhtusööki, mis eestlasele jaoks võib-olla kõige maitsvam polnud, kuid kenasti kõhtu täitis. Staadionil oli tantsurahva leivakottide jaotussüsteem väga hästi läbi mõeldud ja toidujagamine kiire, kuigi paberkoti sisu jättis nii mõnegi suurema isuga tantsija kõhu korisema. Aga ega me sinna sööma läinud - ikka tantsima!
Kiire esinemiskutse lastele
Tantsida sai nii päeval kui öösel. Päeval olid proovid Ratina staadionil ning kontserdid turuväljakul. Õhtul oli Tampere Arenal külalis- ja Soome tipprühmade kontserdid, hiljem simman, kus sai poole ööni jalga keerutada ja teiste rahvaste tantse õppida. Märjamaalastele meenutasid need kangesti koduseid folgiklubi õhtuid. Esinejaid oli nii Makedooniast, Tšehhist, Ukrainast, Venemaalt, Soomest ja Eestist. Ainsa Eesti lasterühmana said kontserdil üles astuda Märjamaa lapsed, kellel oli võimalus avada laupäevane galakontsert Tampere Arenal. Esinemine võeti väga soojalt vastu, plaksutati tantsudele rütmi ja esinemise lõpus tänati lapsi pika aplausiga. Suurimaks tunnustuseks oli aga see, et tantsurühm polnud veel lavalt lahkunudki, kui juba tehti juhendajale pakkumine tulla osalema novembrikuisele festivalile Tšehhi. Vat nii tublid lapsed on meil Märjamaal!
Finaal vihmas
Proovipäevad nii Eestis kui Soomes möödusid päikesepaistes. Peopäeva hommikuks oli ilmal meile üllatus - päikesekiirte asemel paistis aknast vaid tinahall taevas. Hommikused tervituskõned kodustelt andsid teada, et Eestis on marutuuled, vihma sajab ning merelgi tormihoiatus antud. Lootsime, et hoolimata tumedast taevast saame peo suurema sajuta peetud ning õhtul ka koduteele asuda.
Tantsupeo koduks oli Tampere suurim, 15 000 istekohaga Ratina staadion. Kuulduste kohaselt oli tantsupeo kontserdiks eelmüügist ostetud ligikaudu 3000 piletit. Vihmale kiskuv ilm piletiostu peopäevale jätnud inimesi kodudest välja ei meelitanud ja nii tuli ligikaudu 3000 esinejal 3000-le pealtvaatajale tantsida. Nii tore - igaühel meist personaalne vaataja! Hoolimata vähestest pealtvaatajatest ja vihmasajust oli pidu peo nime väärt - hästi läbimõeldud lavastus, kahe rahva nii sarnased ja nii erinevad rahvariided ja tantsud, meie sarnane keel ja muusika.
Iga peoline, olgu siis tribüünil või platsil, sai hingesoojendava elamuse. Loodetavasti innustas tantsurõõm soomlastest rahvatantsijaid ja tantsuhuvilisi ning järgmistel Soome tantsupidudel on oluliselt rohkem osalejaid nii tantsuväljakul kui tribüünidel.
Ülejala Sussisahistajate „laentantsja" Iris Haiba
