Rattaretke üks peakorraldajaist Aarne Valmis väitis 16. mai hommikul enne teeleasumist, et olen esimene vallavanem, kes ise selle retke kaasa teinud. Teadmata, mida ta täpselt mõtles, olgu tõe huvides märgitud, et esimesel päeval Kabalas ajasin lõunalauas törtsu tööjuttu kolleegiga Jõelähtmelt. Vast on rattamatkahuvilisi vallavanemaid rohkemgi läbi aastate roheliste retkele jõudnud.

Jõelähtme vald on suuruselt üle kolme korra ja elanike arvult poole tuhande võrra väiksem, kuid mõlemad eelarved on peaaegu ühesuurused. Ka probleemid on oma prioriteetsuselt ühesugused - ikka kohalikud teed ja haridusasutused. Lõpuks tõdesime, et praeguse halduskorralduse juures läheb väikeste maavaldade toimetulek üha raskemaks.

Liikumine oma tempos

Esimesel päeval torkas silma palju seltskondi metsa all istumasaega viitmas. Ilus päev andis põhjust aja-, loodus-, koduloolise ja muu info kuulamise kõrval kindlasti ka lihtsalt loodusest rõõmu tunda. Ise sõitsin üle poole esimesest päevast ja kõik järgnevad päevad nö kolonni eesosas, seetõttu jäid paljud jutud ja kultuurinumbrid kuulmata ja nägemata.

Ligi 1500 ratturi suurune matkaseltskond venis distantsil sõna otseses mõttes tundide pikkuseks ja nii jõudsin mõnessegi jutuvestmise punkti tundpoolteist enne „õiget aega". Kuna eelistan vabamat sõitu omas tempos, siis oli see minu teadlik valik. Telgis ööbimisele eelistasin seekord kodust voodit, seepärast õhtustest programmidest ei oska kirjutada rohkemat, kui et kuuldavasti oli kõik väga hästi korraldatud ja kord majas.

Sillad kui kasutamata turunduselement

Teine päev oli retke pikim: 97 km Varbola maalinnast Kasari sillale ja sealt tagasi laagripaika Vana- Vigalas. Lühidalt võiks seda iseloomustada ühe kaassõitja sõnadega: „Vähe huvitavat ja üsna igav."

Tuleb tunnistada, et Märjamaa valla piiridest välja Läänemaale sõites on inimasustus tõesti väga hõre ja maastik väga lauge. Pisike Kasari külake koos oma vana sillaga oligi selles ehk ainus erand. Märkima peaks ka Vanamõisa atraktiivset kivisilda. Vanamõisa pargis oli end sisse seadnud Eesti ornitoloogide ühing, kes väga oskuslikult „turundas" Eesti lindu 2014 - jäälindu.

Rattaretke üks eesmärke oli tutvustada siinset kanti läbi sildade. Takkajärgi kahetsen, et neid kokku ei lugenud, aga hea idee siinse paikkonna tutvustamiseks on see ometi. Kuigi Märjamaa valla vapilgi on Konuvere silla motiiv, siis turunduselemendina pole see paraku veel kasutust leidnud. Kohanimele Märjamaa mõeldes, oleks ehk põhjust... Selle päeva viimased paarkümmend kilomeetrit olid ka retke raskeimad, sest kerge vastutuul ja üksluine ümbrus pole just ratturi parimad kaaslased.

Sillaotsa muuseumi tubli töö

Viimasel päeval otsustasin rohkem osa saada ka distantsil pakutavast programmist. Esimene pikem puhkus sai peetud Kivi- Vigalas, kus hommikul kirikus oli Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timmi kontsert. Paraku on ratturid ka paras kärsitu seltskond, nii vahelduski kontserdi jooksul ilmselt kogu publik. Ei läbenud ka mina lõppu oodata ja seadsin end Päärdu poole teele, et sealt Velise, Sulu ja Konuvere kaudu Märjamaale tagasi jõuda.

Tänusõnad ütlen meie tublile Sillaotsa Talumuuseumi rahvale ja nende abilistele ning Jürgen Kusminile, kes väga hästi olid valmistunud kogu rattaseltskonna võõrustamiseks ja pakkusid neile nii parajat kõhutäit kui vaimutoitu korraga. Kui ma oma teekonnast mingit lõiku kellelegi soovitaks, siis ehk teekonda Sulult Konuvereni. Kenasti korras külad ja kena maastik. Konuvere linnamäel on mets hõredaks raiutud, et oleks kenam vaade.

Kahjuks oli pettumus teekonna viimane lõik - vana raudteetamm vanalt Pärnu maanteelt Märjamaale, mis metsaveomasinate poolt üsna songermaaks oli sõidetud.

Siiski ei rikkunud see retke üldmuljet ja rahulolu kolmest päevast ratta seljas. Seda, mille pärast taolistel retkedel käiakse - tajuda vahetuid emotsioone - saab tunda ikkagi isiklikult kaasa lüües. Väga hästi korraldatud üritus seab mõtted retke kordamisele - tõsi, siis juba kuskil mujal. Järgmisel aastal kuuldavasti Haanjamaal.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et Märjamaa vald rattasadulast vaadatuna näib kaunis kena välja ja ka kõrvalteed on veel üsna normaalselt läbitavad. Märkasin retkel mõnesid oma valla inimesi pedaalimas, aga mitte palju. Õnneks olid ka teede ääred enamvähem puhtad, mis külalistele pidi positiivse mulje jätma. Kõige enam muretsesin Järta pärast, kust aeg-ajalt olen leidnud erinevaid jäätmehunnikuid, mis toodud teistele inimestele koristamiseks.

Kahju, aga mõned ei leia ikka veel oma kasutatud autorehvide ja ehitusprahi jaoks paremat paika kui metsaalune. Rattaretkeliste eeskujulikust jäätmekogumisest on leheveergudel juba kirjutatud.

Lõpuks tänan veel Agu Raadikut, Triin Matsalu, Tiina Gilli, Harri Jõgisalu, Allan Jalakat ja teisi vabatahtlike Märjamaa vallast, kes nõu ja jõuga retke korraldamisele kaasa aitasid.