Mark Soosaar: Tõde ja õigus kihnu moodi
Tõel on palju tasandeid. Kaugvaates paistab tõde üsna ühene. Linnulennult on tõesti Kihnu üks saar Läänemeres. Kui aga vaadata siinset loodust ja saareelanikke inimsilmade kõrguselt, siis hakkavad tõed ristuma kui lained Pitkänä neemel. Kihnlased käivad küll kahel jalal, oskavad ka lugeda ja kirjutada, osa neist räägivad veel ilusat kihnu keelt ja mõned saavad valimistel korraliku häältesaagigi. Seega tõde on, et kihnlased on inimesed ja mitte kaelkirjakud. Või arvab keegi teisiti? Hätta jääme aga siis, kui kõrvutame inimeste sisu, nende tõelist olemust. Tõde kipub siis libisema peost kui angerjas, kelle hoidmine kolme sõrme vahel on kui unustatud pärimus...
Õigus oma tõekspidamistele
Eestil läks õnneks - juba terve inimpõlve elame taas paljude tõdede ühiskonnas. Demokraatlikku riigikorda saab nautida ka Kihnu kogukond, kellest kahjuks(?) või õnneks(?) suur osa ei ela enam kodusaarel. Vastavalt meie põhiseadusele on igaühel õigus oma usutunnistusele, oma tõekspidamisele. Oleme juba unustanud, et vaid paarkümmend aastat tagasi tuli meil oma rahvuskultuuri hoida riigis, kus valitses meist väga kauge huvigrupi üks ja ainus tõde...
Ma ei igatse taga olnud aegu, ent meelest ei kao kolhoosi „Nõukogude Partisan" üldkoosolekud vanas rahvamajas. Kokku tulid kõik täiskasvanud kihnlased, kes parajasti polnud haigevoodis või traaliga Läänemerel. Nad kogunesid hoolimata sellest, et valikuid oli võrratult vähem kui tänasel väikesaare üldkogul. Aga kolhoosi juhatus tahtis rahvaga rääkida, sest nägi oma saare elanikes jõudu, kellega koos Kremli suurematele rumalustele vastu seista. Tõsi, rahva hulgas oli ka mehi ning naisi, kes esimehele, raamatupidajale või püügitehnikule vahel üsnagi valusat tõde näkku ütlesid, ent seda ei tehtud vihaga. Muhedat kriitikat saatis vabastav naer. Miks on täna vastupidi? Miks vaatavad need vähesed kokkutulnud piinlikult maha, kui mõni julgem suu lahti teeb ning valla juhtimise kohta oma tõde kuulutab?
Mitu erinevat tõde
Mis on juhtunud eestlastega Kihnus, Ruhnus, Saaremaal, mandril? On see hirm tööandjate ees, kelle käes on kohalik võim? Või on see aasta-aastalt süvenev usk, et eksisteerivad nn „õige" ning „vale tõde"? Kas idaneb vaat et igas teises omavalitsuses Toompea sündroom, mille järgi „õige tõde" ning „õige õigus" on vaid neil, kellele ajahetkel kuulub avalik võim? Olen sellist nn „ühe ajupoolkeraga juhtimist" nimetanud ühemiljonilise rahva puhul ülimalt hädaohtlikuks riskiks. Tuhandeid kordi riskantsem on see nähtus aga väikeses kogukonnas. Liiga väike otsustajate ring, kompetentsi puudumine, haldussuutmatus ning tagajärjed ongi käes - kalurkond sulab kokku kui kevadine lumi ja noored punuvad pesad kodusaare asemel hoopis välismaale...
Euroopa inimõiguste kohus tunnistas rikkumisi Läänemetsa Juku kohtuloos. Üleriigilised telekanalid, raadio, ajalehed võimendasid rahvusvahelise kohtu otsust igaüks oma tõest lähtudes. Ja siis andis politsei vabaks pistiseloo videod. Ühtede kihnlaste usk, et nende keskel elab kurjategija, sai lambiõli juurde. Nad nägid nüüd ju oma silmaga, et Luik andis Leasele üle kollase kilekoti ning hetk hiljem hakkas politsei seda raha üle lugema! Tubli annuse usku said juurde ka need kihnlased, kes usuvad, et video oli lavastus, sest nende nägemist mööda andis Luik Leasele kollase kilekoti, raha aga tuli välja valgest kilekotist. Ühtede tõe järgi on süüdimõistetud inimene kurjategija elu lõpuni, teiste tõe järgi on karistuse ärakandnud inimesel õigus võrdsele kohtlemisele nendega, keda saatus paremini hoidnud.
Kellel on siis õigus? Vanarahvas arvas, et kui kaks inimest tuliselt vaidlevad, siis on õigus mõlemal poolel... Mida ma oma jutuga öelda tahan? Rohkem sallivust, rohkem teiste inimeste tõekspidamiste ärakuulamist ja vähem oma tõe valjuhäälset kuulutamist, head kihnlased siin- ja sealpool merd! See laev, kus igal meeskonnaliikmel on õigus ja võimalus kaasa rääkida, seisab paremini vees ning jõuab kindlasti kaugemale.
