Seltsil kujunes peagi hea näitetrupp, asutati raamatukogu, korraldati kõnekoosolekuid ning kirjandusõhtuid. Loodi tihe kontakt karskusseltside kesktoimkonna ning teiste karskusseltsidega, eriti Narva "Võitlejaga". Astuti samme kõrtside ja muude joomakohtade sulgemiseks.

Eriti tuleb märkida edu lavalises töös. Õpiti ära ja kanti ette palju näidendeid. Osa neist võeti Tallinna ja Tartu teatrite repertuaarist. Et aga näitekirjandusest siiski suur puudus oli, kirjutas seltsi selleaegne kirjatoimetaja, kihelkonnakooli õpetaja Julius Reintam ise näidendi "Kui jõudu on vähe" (hiljem ümbertöötatuna "Aimre" nime all ka Tartu "Vanemuises" lavastatud). Temast eeskuju võttes kirjutas noor talumees, kellel oli kihelkonnakooli haridus ja kes oli end hoolsasti iseõppimisega täiendanud - Kristjan Rutoff (hiljem Rajasaare) oma "Vastu vett" ja hiljem veel terve rea maaelu käsitlevaid lavateoseid. Mõlemad noored kirjanikud töötasid lähedases kontaktis August Kitzbergiga, mispärast neid peetakse Kitzbergi koolkonda kuuluvaiks. Mõlemad esinesid ise ka laval ning olid kordamööda näitejuhtideks. Näitejuhina paistis silma ka Eduard Ülesoo, Uue-Sõtke kooliõpetaja. Samuti oli terve rida silmapaistvaid naisosalisi. Juhtivamaks meheks seltsis pärast H. Masingu lahkumist oli viimase järeltulija, kihelkonnakooli juhataja Karl Pastak.

Möödus mõni aasta ja tekkis kavatsus nendesse ruumidesse paigutada arst ning haigla. Nii head algatust tuli kõigil toetada. Selts loobus vabatahtlikult senistest ruumidest, kuigi leping oleks veel mitu aastat kestnud, ja asus täie energiaga ehitama oma teatri- ja rahvamaja Atuküla paesele põhjale suure maantee äärde, kuhu oli saanud krundi.

Hoone ehitati moodne, temast sai üks suuremaid ja kaunimaid maa-teatrimaju kogu Eestis. Plaan valmistasti kohal selleks valitud komisjoni poolt, ehitusmeistriks oli Võide mees Joosep Uustalu. Paas ehituseks murti siitsamast, omalt krundilt. Ehitus läks maksma 15 000 rubla ja valmis 1910. aastal. Välistoetust saadi vähe - mõningad summad riiklikult karskuskuratooriumilt ja ühelt ministeeriumilt. Rahvas aitas tööga ning annetustega, seltsid korraldasid suuri näitemüüke, pannes nii mehed kui naised külade kaupa käsitöid tegema. Siit sai ka alguse Perjatsi rannas korraldatav Vaivara laulupäevade traditsioon. Esimene laulupäev peeti juunis 1908 paljude kohalike ja kaugemate kooride osavõtul. Suurem osa ehituseks vajalikust rahast tuli siiski laenata.

Maja avamine oli väga pidulik. Seltside kultuurialane tegevus läks nüüd kiiresti tõusuteed. "Külvaja" isetegevusliku teatri tase oli nii kõrge, et trupp võis menukalt esineda Rutoffi "Kiviga" linnade teatrilavadel autori juhtimisel, samuti Peterburis kuulsas Pavlovi saalis Venemaa pealinna eestlastele.

Peale kõrge lavakultuuri oli Vaivaral ka kasvatatud teatripublik. Nii oli "Külvaja" hariduslik-kultuuriline tegevus vast suuremgi kui otsene karskustöö. Seda ajajärku, millal seltsi juhtisid K. Pastak ja tema õpilased esireas Rutoffiga, tuleb pidada Vaivara kultuurielus enne nõukogude perioodi hiilgeajaks.

1917. aastal lahkus Vaivarast Pastak, samuti oli pikemaks ajaks lahkunud Rutoffki. Kodanlikul ajal oli rahvamajal vahete-vahel palgalisi näite- ja orkestrijuhte, korraldati lavakursusi. Pikemat aega oli näitejuhiks Toomas Orviku, palju aastaid oli koori- ja orkestrijuhi esimeheks Johannes Kraavik, Vaivara selleaegne koolijuhataja. Juba siis paistis tema kõrval silma ka Johannes Kullamaa, kes praegugi (1961) hea eduga viib edasi laulu- ja muusikakultuuri Vaivaras.

Kuna Vaivara ümbruskonnas puudusid tööstuslikud ettevõtted, siis on arusaadav, et suured revolutsioonilised sündmused 1905. ja 1917. aastal karskusseltsi "Külvaja" tegevuses otseselt ei kajastunud. See aga ei vähenda selle organisatsiooni osatähtsust ümbruskonna kultuurielu arendamisel.

Suur Isamaasõda, mis hävitas kogu Vaivara, jättis "Külvaja" rahvamaja alles. Kuid pärast sõda hävines ta tulekahju läbi.

Kunstilist isetegevust viljeletakse nüüd Sinimäe sovhoosi klubis, mis täidab kohaliku rahvamaja funktsioone, ning Sinimäe 7-kl kooli suures saalis.

Endistest agaratest tegelastest on vähesed veel järele jäänud: Robert Voore, Villem Proment, vennad Valgepead, õpetajad-pensionärid A. Ormisson ja O. Steinmann ning mõned teised.