Martadega Lapimaal


Martadega Lapimaal
Fotod: Merike Pikkmets, Andres Laur

Augustikuu üheksandal päeval võtsid kolm Oidremaa Naisseltsi liiget Liliana Kester, Merike Pikkmets ja Marika Erismaa ette pikema reisi Lapimaale.

Sõita saime tänu Häädemeeste Martadele, kes kirjutasid projekti õppereisi korraldamiseks „Leader" liikumise raames. „Martad" on nimelt samuti naiste mittetulundusühing, kellega meie naisseltsil on tekkimas sõprus- ja partnerlussuhted.

Niisiis, 9. augusti keskhommikul olime platsis ja Pärnus, teatri parklas pakiti meid bussi, et umbes 1200 km pikkune sõit võiks alata. Kui seltskond oli komplekteeritud, selgus, et kolm meesterahvastki ei pidanud paljuks end Martaks pidada. Seltskond oli sõbralik, rõõmsameelne ja ootusärev, sest kõigile oli eelinformatsiooniks teada antud, et kokku tuleb panna laulukoor, kes 13.augustil Lapimaal Pello linnas põllumajandusmessil astub üles muusikalise tervitusega.

Esmalt ootas meid aga laev ja öörong Helsingist Rovaniemile. See tähendas, et kell 19.30 asusime rongi ja hommikul kell kaheksa olime nagu nõiaväel Rovaniemi rongijaamas. Mõned saatsid öö mööda magusasti magades, teised olid kogu öö ärkvel ega suutnud oma rappuvas ja ajuti krigisevas magamistoas kuidagi uinuda. Kuid kohale jõudes oli meil vastas rõõmsameelne Mikko, kes käsi kokku lüües imestas, kui noored Martad me oleme. Esiti jäi see vaimustus meile arusaamatuks. Mikko kamandas meid bussi ja ilma suurema kohanemiseta läks kohe lahti meile kavandatud õppeprogramm.

Esimese päeva lõpuks, mil olime palju Lapimaa taimekasvatusega tutvunud, saabusime Loma-Vieduse kämpingusse, kus majutusime vaikestes puhkemajades ehk mökkides, nagu selliseid seal nimetati. Looduse poolest imekaunis koht järve kaldal metsa sees. Rääkides sealsest loodusest, oli meile põnev, et päris pimedaks ei läinud öösel mitte mõneks tunnikski. Nii pididki need reisilised, kes deklareerisid, et magama lähevad siis, kui pimedaks läheb, ootama eestimaiseid sumedaid augustiöid, et nahka silmale saada. Nelja päeva jooksul jõudsime külastada palju eriilmelisi paiku. Alustades põllumajanduskoolist ja lõpetades Jõuluvana külaga.

Vaatasime üle ürdikasvatused, aiandustalu, mis tootis värsket köögivilja Rovaniemi restoranidele. Saime pilgu heita ühistegevusele neis kauge paiga külades, kus asustustihedus on olematu ja „päris ligidal" võib osutuda 200 kilomeetri kaugusel asuvaks linnakeseks. Kohalikud on aga rõõmsameelsed ja aktiivsed, ehitades ja renoveerides eelkõige vanu koolimajasid, mis laste puudusel suletud. Eriti läks meie grupile südamesse ühes koolis sisse seatud muusum, mida tutvustasid meile vanem härrasmees koos kahe prouaga. Vastu võeti meid lauluga, räägiti veidi ajaloost ja siis saime näha seda, mida enamus meie reisiseltskonnast lapsena vanaema juures kohanud oli. Nimelt vändati käima vana koorelahutaja ning kõrvalolevast piimakarjatalust toodud piim jagunes kiiresti kooreks ja lõssiks.

Fotod: Merike Pikkmets, Andres Laur

Peale selle tuli noorel perenaisel oma kondijõudu kasutades koor võiks kokku lüüa. Selleks kasutati ka vana võitegemise masinat, mis oli nagu kõrge puupütt, kus sees liigutati üles -alla aukudega ketast. Nii tähtis töö nagu või tegemine käis meie silme all mängleva kergusega ja varsti saime kohvilauda istuda, et võid ja muid omavalmistatud maiuspalasid mekkida. Samal ajal kui meie kohvitasime, kuulsime lugusid kohalikest kangelastest, kes Põhjasõjas langenud. Vanaproua, kes seda jutustas, tegi seda nii hardunult ja kaasahaaravalt, et mõnedki meie seast vargsi silmi pühkisid. See oli meie reisiseltskonna arvates kõige meeldejäävam hetk kogu reisi jooksul. Veel saime ära käia Rovaniemi linnas asuvas Arktikumi nime kandvas muuseumis, kus tutvusime Lapimaa aja- ja kultuurilooga. Seda kõike on kirjeldada ja sõnadesse panna raske.

Loomulikult külastasime usinate käsitöömeistritena ka kohalikke väikeettevõtjaid, kes millegi valmistamisega tegelevad. Hästi jäi meelde vanast talukompleksist välja arendatud müügikoht, kus kohalike meistrite toodetu ostjad leidis. Ei saanud rahakotiraudu kinni hoitud minagi ja lahkusin sealt kaunite poro e. põhjapõdra sarvest valmistatud kõrvarõngastega. Kuna parajasti oli 10. august- lauritsapäev ja kompleks kandis Lauri nime, oli eriti armas, et pakuti külastajatele oma nimepäeva auks morssi ja küpiseid. Jõuluvana juurde viidi meid ka ja need kes habemikku tervitada soovisid said seda teha. Kuigi veel kestis suvi, oli mees täiesti ergas ja valmis mõne sõna juttugi puhuma. Minule isiklikult oli keskus pettumus, sest umbkaudu 15 aastat tagasi seda külastades oli seal armas jõuluvana palkmaja, mille eest jooksis läbi polaarjoon. Nüüd on kõik väga rahale orienteeritud, nii et minu arvates harras jõulumeeleolu ei saagi tekkida, olgugi jõulumuusika kostis kogu territooriumil. Kuigi jah, Jõuluvana juurde pääses tundidepikkuse ootamiseta, mis novembris-detsembris tavaline on

Kohalikku kultuuri saime kõige enam tunda porokasvatajate talus. Loomulikult nägime põhjapõtra väga ligidalt. Siiani olime neid vaadanud bussiaknast. Saime teada põnevaid fakte nende loomade elust ja lõpetuseks pakuti lõunat tõelises lapi püstkojas, kus polnud elektrit ja toitu keedeti ruumi keskel suurel lõkkel. Et lõpuni ausaks jääda peab küll ütlema, et mõnedel meist kõht pisut nurisema jäi kuna traditsiooniline „porokeitto", mis koosnes porolihast, kartulitest, veest ja soolast-piprast, kõigil kurgust alla ei läinud. Kuid need, kes kodumaist lambaliha naudivad, said vatsad vabisema. Magustoiduks pakuti otse lõkkel pikavarrelise panniga küpsetatud pannkooke, mida küpsetas -pange tähele- peremees. Perenaist selle protseduuri ligi ei lastud. Meie reisiseltskonna julgemad said muide ka pannkoogid valmis.

Kuna parajasti oli aeg, mil siiakala tuleb mööda kärestikulist jõge üles, viidi meid ka kalapüüki ja saagi jagamist vaatama. Meie üllatuseks ei püütudki õngega vaid hoopis kuus meetrit pika varre otsas oleva kahvaga. Püük ise toimus minu arvates kahtlaselt logiseva silla pealt, kuhu meil minna oli keelatud, sest seal pidi teadma kuhu astud. Kord oli ka karm. Selles kohas, mida külastasime võisid kala püüda vaid ühe küla elanikud, sedagi kolmekesi korraga, 24 tundi järjest. Saak aga kuulus kõigi talude vahel võrdsele jagamisele ning püüdja sai valida vaid kaks kala - ühe püügipalgaks, teise nii öelda söögiks. Üleüldse oli see ajalooline jagamise protsess nii pikk ja keeruline, et selleks kulus päris palju aega. Rahvast oli saabunud palju. Kohale tulid needki, kes pärit siinsest külast ja omasid kasvõi hektarit maad esivanemate maast, kuid hetkel juba linnas elasid. Nii oligi publikut palju ja meie tore bussijuht jälle hiilgas oma „nii noorte" Martadega, kes tulevad Eestist. Ja ausalt õeldes tekitas meie grupi viibimine sealkandis päris palju tähelepanu. Nii said meie võõrustajad rääkida raadios ja TV edastas uudise ja kohalikud ajalehed tegid lausa pikema ülevaate meie päevast Pello laadal.

Siis ühel õhtul saabus mõistmine meie seltskonda. Nimelt oli meil kohtumisõhtu kohalike Martadega. Kui siis kokkusaamisele hakkasid saabuma väga auväärses eas prouad, saime aru, miks meie bussijuht kõikjal kiitis oma noori Martasid. Üllatavalt elurõõmsad ja suhtlemisaldis prouad võitsid meie südamed.

Fotod: Merike Pikkmets, Andres Laur

Praktilise tegevusena saime sellel reisil selgeks ka Lapi leiva küpsetamise. Kõrvalt vaadates lihtne, kui kaugeltki kõik ei tulnud toime imeõhukese pannkooki meenutava lataka leivalabidale püüdmisega toime. Toredale reisile pani punkti Pello linnas toimuv põllumajandus- ja käsitöölaat, mis pisut meenutas meie Maamessi, küll kordades väiksemas mastaabis. Sellel laadal sai enamus meist seeliku- või püksiserva võbelema, oodates kolm päeva tagasi kokku pandud ja paar „kooriproovi" läbinud kollektiiviga etteastet laadalaval. Omad poisid, kes laulu rahva poolelt jälgisid, tõdesid, et OK ja Eesti rahvas on laulurahva tiitlit auga kaitsnud. Eriti uhke oli meie üle Anne, kes kohapeal kogu reisi organiseeris.

Tegelikult pidi reisist ajalehte jõudma väike jutuke. Kuid nähtud- kuuldud sai nii palju põnevat ja teistmoodi ellusuhtumist, et näppe ei saanud arvutiklaviatuurilt mitte nii kiiresti eemale. Ja kuna reis oli õppereis, siis minu meelest õpetas meile eelkõige seda, et on asju mida pole vaja üle tähtsustada ja uhke tuleb olla nende asjade ja inimeste üle, kes on meil olnud minevikus ja kellega minnakse tulevikku. Aitäh toredatele reisikaaslastele ja tänud reisi korraldajatele!