Märtsiküüditamisele mõeldes: Mida teadlikumad oleme kurjusest, seda enam suudame seda vältida
Olen korduvalt gümnaasiumiklassi ees seistes tõdenud, et õpilased ei orienteeru, mis on holokaust või Gulag, miks toimus küüditamine ja oli see vabatahtlik. Pole hullu, et ei teata, aga kahju on, kui ei tahetagi teada. Vaatasime hiljuti tunnis filmi Gulagi kohta. Kui üks õpilane avastas, et film on üles ehitatud vaid inimeste intervjueerimisele, siis ta ütles: „Oi, see on küll igav film." Moodne on rääkida, et õpilasel peab tunnis olema huvitav. Nii võtsin ka mina õpilase reaktsiooni esiti kui etteheidet: miks ma ei leidnud huvitavamat filmi! Aga kas film Gulagi kohta või küüditatu mälestused peavad tegelikult olema huvitavad? Kas pelgalt tõest siis enam ei piisa? Kas pole mitte nii, et ajalugu ei lõbusta, vaid õpetab? Mitte lõbutsemiseks pole tarvidust ajalugu mäletada, vaid selleks, et säiliks üleüldse võimalus lõbus olla. Kui suur osa maailma ajaloost on kurjuse, vägivalla, võimu ja omakasu ajalugu! Mida teadlikumad oleme kurjusest, seda enam suudame seda vältida. Ma usun, et üks ajaloo õppetund on see: mida rohkem on haritud inimesi, seda vähem kasvuruumi jääb kurjusele. Lõppude lõpuks ei pea me elama mitte lõbusat, vaid väärikat elu. Ja kuidas saab jääda väärikaks inimene, kelle südametunnistust ei puuduta kogu inimkonna ühine ajalugu?
Istun Riigiarhiivi Madara tänava uurimissaalis. Minu ees laual on 53-leheküljeline köide pealkirjaga „Ešeloni nimekiri". See ešelon on nr 97307, Keila jaamast Novosibirski oblastisse sundasumisele saadetute nimekiri. Toodud on isikute järgmised andmed: nimi, sünniaasta, rahvus, suhe perekonnapeaga, elukoht enne ümberasustamist. Keeran lehti, ajast pehkinud paber krabiseb. Siin on nimed, lehekülgede kaupa nimesid. Kokku 1377. Minu jaoks pelgalt nimed - ma ei tunne neist kedagi. Ometi on iga nime taga ju kellegi elusaatus, elamata jäänud elu, nende inimeste vabadusetus ja õnnetus. Rahvusega on lihtne: valdav osa eestlased (venelasi Eestist ei küüditatud, neid küüditati Venemaalt). Vanuse amplituud on aga kõrge: rongidele läks nii pensionäre kui lapsi. Vaatan üht suvaliselt valitud nime - Julla K., sündinud 1946. aastal. Seega 3-aastane. No kuidas, see riik võitis II maailmasõja, aga 3-aastaseid tüdrukuid kardab? Mihkel F. oli 62-aastane. Tema läks koos naise ja tütrega.
Sirvin Riigiarhiivis hoitavat toimikut „Priboi" operatsiooni kohta: raportid, plaanid, aruanded, aktid. Maakondade kaupa numbrid ja tabelid, kõigil märge „совершенно секретно". Milline mastaapne operatsioon oli „Priboi"! Moraalselt näib, et mitte, kuid logistiliselt oli äärmiselt keeruline küüditada kümneid tuhandeid inimesi. Küüditatute nimesid ma „Priboi" toimikust enam ei leia, nüüd on nad taandunud numbriteks (see ja see kell, nii ja nii palju inimesi asuvad teele). Kindralmajor Boris Kumm, kelle allkirja kohtan dokumentidel kõige sagedamini, saab operatsiooni läbiviimise eest lausa ordeni. Ordenisaajaid oli teisigi. Loomulikult polnud need sõjaväelased peamised süüdlased, aga mõtlen, kas nad olid õnnelikud. Kas Punalipu orden oli seda väärt? Teadagi, kuidas nad mulle vastaksid. Tagantjärele vabandavad kõik oma osalemist kurjategemises käsutäitmise kohustusega: nii natsid kui bolševikud ja üldse kõik, kellel on hiljem „õnnetust" põrkuda enda või kaasinimeste südametunnistusega.
Käimas oli suur operatsioon koodnimega „Priboi", aga millest kirjutavad 1949. aasta ajalehed? Vaatan Keilale lähimat toona ilmunud ajalehte - Harju Elu, Ek(b)P Harjumaa komitee häälekandja. Näen pikki artikleid kevadkülvist, Keila linna nõukogu arutas kehakultuuritööd, üks parteitöötaja kirjutas lehes, et „vähe on rõhku pandud näitlikule agitatsioonile, tsehhides on vähe loosungeid, mis mobiliseeriksid töötajaid viisaastakuplaani täitmisele nelja aastaga." Rubriigis „Uusi kolhoose maakonnas" näen, et Ravilas avati Uue Alguse kolhoos ja Kuivjõel Ilusa Elu kolhoos. Eestist küüditatakse noil päevil üle 20 000 inimese ja ajalehes - ei sõnagi! Ma ei usu, et bolševistlik riigivõim häbenes vägivallatsemist rahva kallal. Räägib ju Lenin oma köidetes avalikult „revolutsioonilisest vägivallast", „revolutsioonilisest julmusest" ja „proletariaadi diktatuurist". Nad ei häbene, aga kardavad südametunnistusega inimesi, kelle jaoks oleks selline süstemaatiline kuritegevus väljakannatamatu. Olgu suur osa ajaloost pealegi kurjuse ajalugu, kuid enamik inimesi on ju... normaalsed. Neid, kes oma südametunnistuse täielikult fanatismi vastu vahetavad, pole olnud enamik mitte ühelgi ajastul. Tavaliste inimeste viga on pigem ükskõiksus ja möödavaatamine. Edmund Burke on hästi märkinud: „Kurjuse võidutsemiseks piisab heade inimeste tegevusetusest." Levinud on seisukoht, et kui lülitan end maailmast välja ega pane tähele, mis ümberringi toimub, ei ole ma milleski süüdi. Niimoodi mõeldes anname kurjusele vabad käed. Ma ei räägi siin ainult totalitaarsete riikide repressioonide märkamisest, vaid ka lihtsamatest asjadest, igapäevaelust. Hea inimene seostab kõik, mida teeb (ja tegemata jätab), inimlikkusega. Samm selliseks inimeseks ei nõua mitte midagi rohkemat ega vähemat kui südametunnistust.
Imelik tunne valdab mind, kui astun Riigiarhiivi hoonest välja värske õhu kätte. Mulle ei tulnud ju midagi üllatusena, olin seda kõike raamatutest lugenud. Ent üks asi on repressioonide kohta raamatust lugeda, hoopis teine asi on näha allkirjastatud dokumente, mille järgi tõsimeeli seda tööd tehti. Häbi hakkab - mida ometi on inimesed korda saatnud! Ja tundsin, et pean selle loo kirjutama.
