Medali tõi töötahe
Mart Veliste: "Kuldmedali mõte tuli 11. klassi poole peal. Peamiseks motivaatoriks olid õed, kes on Kuristiku Gümnaasiumi samuti medaliga lõpetanud - ei saa ju neist kehvem olla. (Pere poolt survet polnud.) Medali saamisel tuli kasuks hea kodune kasvatus ja vast oli abiks ka loomupoolne kohusetunne ja töökus.
Mõnes aines pidin viimasel aastal olema hinnete puhul ettevaatlikum, kuid muidu olid vajalikud kursuste hinded juba eelmistest aastatest olemas. Üldiselt usun, et kui oled põhikoolis tublisti tegutsenud, siis saab ka keskkoolist tunduvalt kergema vaevaga läbi. Näiteks viimasel aastal oli mul terve kooliaja jooksul kõige rohkem kõrvalisi tegevusi (ÕE, EÕEL, erinevad huviringid, projektid), kuid hinded seetõttu ei kannatanud.
Kuristiku Gümnaasium andis hea baasi edaspidiseks eluks ja ma ei näinud kunagi vajadust kesklinna eliitkoolidesse minekuks."
Kadri Haagen: "Arvan, et Viimsi Kool on mulle väga hea baasi andnud, millele ma saan toetada oma edasised õpingud. Kuldmedal tuli vähese vaevaga, olid küll paar ainet, milles pidin natuke pingutama, kuid üldiselt võib mu medali saamise kokku võtta sõnadega "läks nii"".
Mariann Kolk: "Õppimises motiveeris mind eelkõige vanemate õppeedukus - nad mõlemad lõpetasid samuti medaliga. Ma teadsin, et mul on kolm nii-öelda kirstunaela - õppeainet, milles ma pean rohkem pingutama kui teistes. Ainete nimesid ma ei soovi avaldada, õpetajad võivad liiga südamesse võtta. Silver Heinsar:
Keskkooli lõpuks suutsin kahest naelast lahti saada, sellest ühest ikka ei suutnud jagu saada. Mida aju ei võta, seda ta kohe üldse ei võta."
Kuldmedali saamise siht tekkis 11. klassi alguses, kui sellega lõpetamisest rohkem uurisin."
Taavi Rebane: "Medalisoov tekkis mul pärast 10. klassi head hinneteseisu. Pärast seda oli vaja pelgalt sihikindlust ja viitsimist koolitöödega tegelda. Suuremad pingutused või läbirääkimised õpetajatega polnud medali saamiseks õnneks vajalikud."
Kätlin Käo: "Medaliga lõpetamine tähendas mulle palju, sest ma sain endale tõestada, et kui väga püüda, tahta ja teha, siis on kõik võimalik. Ma ei saa öelda, et oleksin pidanud millestki loobuma, et saavutada medal, pigem nõudis see järjepidevat tööd kogu keskkooli vältel. Selle kolme aasta jooksul oli mu esimene prioriteet kindlasti õppimine ja minu põhimõte oli alati see, et õpin nii kaua kuni on selge, ning pärast seda sain tegelda oma hobidega. Oma põhimõtte järgimisega suutsin jõuda nii kaugele, et lõpetasin medaliga."
Kajeli Kroon: "Medalilootus tekkis üldiselt hilja - võtsin alguses asja realistlikult ja kuigi kuldmedal oli salajane unistus, taandus see alguse kohanemisraskuste ja uute nõudmistega silmapiirilt. Samas ei saa öelda, et oleksin kolme gümnaasiumiaasta jooksul kordagi selle mõtte täielikult maha matnud - lõpetasin põhikooli kiitusega, olen alati heade õpitulemustega silma paistnud ning kuldmedal tundus loomuliku jätkuna. Kuna suutsin Gusta Adolfi Gümnaasiumis kiirelt kohaneda ja end taas üles töötada, tekkis mingi hetk jälle võimalus medaliks, esialgu hõbedaseks. Viimase aasta pingutustega ja õpetajate toetuse abil jõudsin oma kuldse eesmärgini.
Ma ei saa öelda, et kuldmedal tuli kergelt, see oleks ebaõiglane hinnang, ning samuti ma ei eita, et pingutasin selleks viimases lõpus sajaprotsendiliselt, isegi rohkem. Minu enda jaoks oli see kõik seda väärt, sest see oli tõestus nii endale kui ka teistele."
Rain Laansalu: "Kuldmedal tuli tegelikult üsna ootamatult. Oma mõtetes olin selle võimaluse juba ammu maha matnud ja kahtlesin, kas ma hõbemedaligi saan. Kaheteistkümnenda klassi viimasel veerandil selgus, et mul on siiski võimalus kuldmedal saada ja siis tekkis sportlik hasart. Olid mõned ained, milles lõpuhinne oli veel lahtine ja nendele pöörasin ma viimasel veerandil rohkem tähelepanu. Üldiselt ei olnud medali saamine eesmärk, aga praegu ma mõistan, et tegelikult annab see päris palju juurde."
Inger Kangur: "Minu silmis oli medali saamise võtmeks järjepidevus ning seda läbi koduste tööde tegemise. Kui iga kord tõesti materjal kodus ise läbi vaadata, ei tundu miski nii raske, ka kontrolltööd mitte. Nii ongi kõige lihtsam viisi saada. Muidugi kulus teinekord mõne füüsikaülesandega kas või neli tundi, aga see oli seda väärt. Loomulikult leidsin end vahel mõttel, et enam ei jaksa pingutada, eriti kui teised klassis võtavad kõike nii vabalt, kuid mõnepäevane puhkepaus andis ikka ja jälle jõudu juurde.
Gümnaasiumi esimesel aastal tulemused nii head ei olnud, aga kui 11. klassis tulid juhuslikult kõik viied, siis käivitus ajus mõte, et teha siis ka nõnda järgmisel aastal. Samas motiveeris mind ka teadlikkus sellest, mida ma pärast gümnaasiumi edasi soovin õppida - see oli füüsika ning seda Tartus ja teadsin ka, et riigieelarvelisele kohale saamiseks läheb vaja kas hõbe- või kuldmedalit.
Samas aitab medali saavutamisele kaasa ka tugev õpetajate kaastöö, sest nemad usuvad ilmselt õpilastesse rohkemgi kui me ise. Ja muidugi kehtib ka lause "Terves kehas terve vaim" sajaprotsendiliselt, õnneks on sportimiseks Viimsis pea et ideaalsed võimalused."
Kert Pütsep: "Kuldmedal polnud minu jaoks eesmärk omaette, küll aga motiveeritult õppimise eest vääriline tunnustus, mille poole gümnaasiumi vältel järjepidevalt püüdlesin. Selle tulemuseni viisid kindlasti töötahe ja -võime, järjepidev enesedistsipliin õppetegevuses, rõõm uutest teadmistest, positiivne ellusuhtumine ja loomulikult tahe. Põhikooli edukad õpitulemused sisendasid enesekindlust, mille toel olin juba gümnaasiumi alguses kindel, et olen võimeline kuldmedali vääriliselt õppima. Usk endasse ja kartmatus raskuste ees ei pannud mind hetkekski kahtlema, kas kuldmedal on võimalik või tulemas. Üheteistkümnenda klassi lõpus oli see minu jaoks sisuliselt kindlustatud."
