Meeldiv õhtupoolik Luule Komissaroviga
Kohe päriti saalist, miks tal pole ilmunud elulooraamatut?
Näitleja ei ole seda vajalikuks pidanud, ehkki pakkumisi on olnud nelja erineva autori poolt. Ilmunud on ju perioodikas palju artikleid, antud on kümneid ja kümneid intervjuusid ning seletatud lahti kogu loometee. Selleks, et üllitada raamat, peaks ikka midagi väga südamel pakitsema, et seda siis lugejatele öelda.
Tasapisi küsimuste-vastuste kaudu keriti siiski mälestustekera. Külaline kahetses, et pole kunagi päevikut pidanud ega värvikaid eluseiku üles kirjutanud, sest mälu on selektiivne ja uusi elamusi ning juhtumeid tuleb aina peale ning vanemad asjad ununevad.
Kõige enam tunti huvi seriaali köögipoole vastu, sest sügisel jõuab eetrisse 500.osa.
Ei jõutud ära imestada, et seriaali toodetakse niiöelda põlve otsas, sest kasutada on vaid üks kaamera. Teksti õpib näitleja bussis, sest Viljandist Tallinna võtetele sõites tuleb mitu tundi paigal istuda. Varasemaid osi ei meeldi talle üle vaadata, sest valus on mõelda, mis aeg inimesega teeb!
Kõige kurvem teatris on näitlejale see, kui tuleb mängida pooltühjale saalile. Teatreid on Eestis palju, elanike arv väike, ja masu on teinud oma töö. On aga etendusi, mis järjepidevalt lähevad täissaalile ning see teatrit vee peal hoiab.
Luule Komissarov on kolleegidest alati imetlenud Ita Everit. Lavapartnerina teeb ta sügava kummarduse Arne Ükskülale. Lavastajatena on ehk kõige rohkem tänu võlgu Mikk Mikiverile ja Rudolf Allabertile.
Palju on esinetud elus estraadikavadega ning esitatud ka kupleesid. Tugeva aplausi teenisid kuulajatelt külalise poolt esitatud igapäevaelu kitsaskohti parodeeriv laul ja värvikad seigad etendustelt.
Aitäh Ardu raamatukogu juhatajale, kes toreda kohtumise organiseeris!
