Meenutades Tallinna pommitamist 9.märtsil 1944
Sellest õudusööst jutustab ta järgmist.
Õppisin parajasti oma toas, ei teadnud midagi, mis väljas sünnib.
Kõrvalkorterist Siimri omad äkki hüüdsid, et õhurünnak, tule ruttu varjendisse. Ise jooksid ees ära. Läbi akende oli näha ülalt tugevat valgust andvaid valgustuspomme, rahva keeles jõulupuid”. Alal jõudes, me elasime 3.korrusel “ei julgenud ma alul tänavale minna. Nii kui päike oleks paistnud. Aga õhtu oli, kell oli pool seitse või seitse. Otse postkontori vastas oli OK maja, selle keldrid olid kohandatud varjendiks. Kogusin julgust ja siiski läksin tänavale - ega nad mind tea pommitada.
Varjend oli juba inimesi täis. Plahvatuste kõma kostis sisse. Kõik olid kuidagi rahulikud. Oli ju pommitamist ennegi olnud. Tüki aja pärast käis mitu tugevat kärakat, üks pomm lõhkes varjendi akna all väljas. Meist ei saanud siiski keegi viga. Keegi tuli sisse ja ütles, et maja põleb ülalt korrustelt. Tulime sealt välja. Rüsinat oli küll, aga mitte päris paanikat. Kõik läksid laiali. Oli nagu väike vaheaeg ja meie tulime koju.
Nurga peal draamateatri vastas põles kohtumaja. Ka kaugemal põlesid majad. Meie trepikojas naaberkorteris elav mees oli segaseiks läinud. Loopis oma kalli mööbli läbi akna õue, kus see kõik purunes. Ta kartis, et maja läheb ka põlema. Tädi oli oma paremaid asju enne aeda viinud.
Kui tuppa jõudsime, avanes kole pilt. Tädi korteri aknad olid kõik purunenud, peegel tuhandeks killuks põrandal.
Harvemalt kukkus pomme edasi. Olime võlvide all ja isegi laua ja voodite all. Ehk õnnestub kuidagi pommi tabamisel ellu jääda.
Siis tuli suurem vaheaeg. Läksime pööningult lamedale katusele vaatama, kui palju linn on kannatada saanud. Lähedal põles Estonia teater, kaugemal olid üle silmapiiri ainult leegid ja suits. Oli nagu maailma lõpp.
Öösel, 3-4 paiku tuli uus lennukite laine. Siis me enam oma majja ei jäänud. Vastas oli mitmekorruseline ERLA maja, esimesel korrusel paiknesid kauplused. All olid varjendid. Selle rünnaku elasime seal üle. Kestis nagu lühemat aega.
Tulime tagasi oma majja. Ei olnud ei vett, ei elektrit. Tänavad olid kivirisu täis, kõikjal suits, ükski sõiduk ei liikunud. Köök oli mitme pere peale, kuhu siis koguneti. Aknad olid seal vähe tervemad. Tädi Anna oli ka koju tulnud, ja ütles, et üks lõhkemata lennukipomm on keldris. Oli läbinud kõik vahelaed ja nüüd veel terve. Sakslased viisid selle õnnelikult minema.
Linn oli lausa elamiskõlbmatuks muutunud.
Minu kooliõde Ilse tuli jalgsi Nõmmelt mind vaatama. Käisime koolimajas järele uurimas, mis koolitööst edasi saab. Uksel oli silt, et kool on suletud. Ja seda enam ei avatudki. Hiljem vene ajal tulid uude õppejõud ja kooli nimeks sai siis toitlustustehnikum.
Linnas ei olnud meil midagi rohkem teha, otsustasime maale koju Vao külla tagasi minna. Teised elasid linnas edasi, oli veel külm aeg.
Balti jaam oli puruks pommitatud ja põlenud. Siin polnud enam rongiliiklust näha. Läksime mööda Tartu maanteed Ülemiste jaama, ehk sealt saab rongi peale. Tartu maantee väikesed puumajad olid maha põlenud, varemed veel suitsesid. Tänav oli sõidukitele läbipääsmatu, tuli minna jala.
Üldiselt ei käinud ka siin rongid. Meid, õpilasi, kogunes midagi ootama üsna palju. Üks saksa sõjaväerong oli Tartu poole minemas. Ühes vagunis oli saks saksa sõdurid ja kutsusid kõiki peale. Olime siit põrgust pääsenud. Ei tea, palju veel pommitatakse. Inimesed olid kui pinge alt vabanenud - vagunis läks lahti laul, tants, ringmängud, pillimäng.
Saime Kiltsi jaamas maha. Siit oli koju veel 17 km, läksime muidugi jala. Kodud oli puutumata. Olime kindlas kohas.
Oma loo pani kirja Asael Truupõld.
Kindlasti on veel meie ümber inimesi, kes seda Tallinna pommitamist üle elasid.
