Meenutati peaaegu unustatud kindralit
Üles astus Kaitseväe orkester (2/3 koosseisust) ning ajateenijaist koosnev meeskvintett. Kaitseliidu Lääne maleva pealik Arnold Juhans kõneles Jaan Kruusi eluteest. Kaitseväe orkestri peadirigent Peeter Saan põimis ettekantavate palade vahele muhedaid, ajalugu ning kindral Kruusi elukäiku muusikaliste numbritega siduvaid kommentaare.
Saalitäis publikut, kelle hulgas oli ka "kõigi Eesti puhkpillimängijate isa," auväärne Robert Kasemägi, sai unustamatu elamuse osaliseks. Järgnevalt üks tagasipeegeldus toimunule.
Samme kõigepealt päevakangelasega tuttavaks. Eesti Vabariigi kindralkonnast üks, Jaan Kruus on sündinud praeguse Märjamaa valla loodenurgas Sooniste külas 130 aastat tagasi külasepp Jaan Kruusi peres. Ta õppis noorena Soomes põllundust, kuid võeti keisri sõjaväkke. Kui algas maailmasõda, suunati ta ohvitseride kursusele ja mees läks rindele.
See on tavaline Eesti mehe lugu tollel ajal, kuid kõikidest ei saanud ohvitsere ja kindraliks sai mõni üksik. Kuid Jaan Kruusi elust pole midagi lugeda ei kõrgetest sõjakoolidest, staabis istumisest või luures luusimisest.
Ainult rindel Ukrainas, Poolas, Preisimaal sakslastega hammas hamba vastu. Järele on sellest jäänud aumärgid, kõik kõrgemad tsaari autasud. Ta on kõige rohkem ja kõige kõrgemalt kroonitud eestlane Esimeses maailmasõjas, ikka julguse ja vapruse eest. Sellega kaasnes iseenesest pidev tõus ohvitseri astmikul.
Vabadussõjas osales Kruus rindeohvitserina, ka võidupäeva lahingutes Lätis Võnnu all. Jaan Kruusi on autasustatud Vabadusristi aumärgi ja Kotkarist teenetemärgia, Läti Karutapja ordeni ja Poola Taassünni ordeniga.
Võit sakslaste üle muutis täielikult Eestimaa palge, siis hakkas idanema radikaaalne maareform ja mõisnikud tõsteti oma mõisatest välja, maad jagati meie rahvale. Teiseks hakkas Saksamaal endal lagunema Balti hertsogiriigi moodustamise idee.
Rahu aja Eestis õppis Jaan Kruus juba kindralstaabi kursustel ja ülendati koloneliks. Ta teenis Võru garnisonis, oli Valga kaitseringkonna ülem ja diviisiülem Tartus. Õpetas noorkotkaid, kuulus kaitseväe nõukogusse, ohvitseride keskkogusse, juhatas Rotary klubi Tartu osakonda. Kindral armastas puhkpillimuusikat ja näis seda lausa jumaldavat.
Võrus viis saatus ta kokku huvitava mehe Eduard Tammega, kes oli õppinud Peterburis, mänginud tsaari õukonnas, algatanud sealse eestlaste karskusseltsi ja juhatanud koore. Kõige lõpuks pidas Tamm paar aastat vastu ka punasel Venemaal ja töötas suures miilitsaorkestris kapellmeistrina.
Tammest ja Kruusist said suured sõbrad. Kindral armastas balle, kaheksatunniseid ja mitme orkestriga. E. Tamm kirjutas muusikat ja kui kindral sai 50, siis tegi talle pala, millesse põimis kindrali lemmiklaulu „Mu meelen kuldne kodukotus".
Selle pala mängis teiste hulgas reede õhtul Kullamaa kultuurimajas ette Eesti Kaitseväe Orkester sama hoogsalt kui „Kungla rahvagi". Orkester oli koos sõdurpoistest laulumeestega, kes olid tulnud kindralit tema kodukanti meenutama. Terve õhtu sisustati muusika ja meenutustega. Kuid lähenes uus maailmasõda ja siia tulid venelased. 1941. a maikuus mattis kindral Võrus sõbra ja juunis viidi ta ise lõplikult Venemaale Algas sadistlik eelmäng: esmalt kursustele Frunze akadeemiasse, seal ta arreteeriti ja järgmise aasta 15. mail lasti maha.
Miks kirjutan, et kindral on unustatud? Ma mõtlen eelkõige endast. Paaril korral olen aastate jooksul sealtkandi inimestelt pärinud, et siin peab olema sündinud üks kindral, kus on tema kodu. Kahjuks ei teatud ja vara andsin alla. Nüüd Kullamaal sain jälile, et see talu on alles. Usun, et täpsemalt kuuleb Jaan Kruusist edaspidi. Märjamaal koostatakse valla raamatut. Kas seda ei võiks kaunistada lugu kindralist?
