Esimesel päeval toimusid nii lauljatele kui ka tantsijatele peaproovid ja sama päeva õhtul avati ametlikult laulupidu. Esmakordselt toimus tantsupidu lauluväljakul, mis andis kõigile laujatele võimaluse ilusast üritusest osa saada.

Teisel päeval toimunud peaproov möödus emotsionaalselt mõnusas õhkkonnas, lisaks heale muusikale said lauljad kanda vaba riietust, mis oli nendel palavatel päevadel väga oluline (villane seelik ja 30 kraadi sooja ei ole just parim kooslus). Ööbisime kooriga Viimsi Keskkoolis, kus meie koorilauljatel õnnestus kokku puutuda väga emotsionaalsete muusikutega (igasugune kogemus rikastab maailmapilti). Kolmas päev algas laulupeo rongkäiguga, millest võtsid osa ka Kernu vallavanem Enn Karu, Kernu vallavolikogu esimees Karl-Erik Tender ja Kernu valla kultuurijuht Merle Beljäev. Rongkäigule järgnes väga ilus kontsert, mitmed laulud tulid kordamisele. Laulupeo tipphetk oli minu arvates siiski Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa „ Mu isamaa on minu arm".

Laulupidu oli nii minu kui ka paljude inimeste jaoks selle suve tippsündmus. Konkurss nii laulu- kui tantsupeole on väga karm ja kahjuks peavad paljud jääma pealtvaatajateks. Ma olen sügavalt veendunud, et need koori- ja tantsuõpetajad, kel ei õnnestunud seekord pääseda peole esinema, ei tohiks loobuda edasi üritamast, sest järgmine kord võib juba õnnestuda. Õnnestumiseks aga on vaja lisaks suurele tööle ka juhtkonna toetust. Minul on see olnud! Aitäh.