Meenutus: kutseõppe kõrvalt mälumänguks treeninuid kroonis edu
Oli 1980 aasta, tolleaegne kutsekooli ( M. Aitsami nim. Kutsekeskkool nr.29) mäluvõistkond saavutas esikoha vabariigis kutsekoolide mälumängu finaalis. Praegu on noormehed jõudnud esimese juubelini s. o. 50. sünnipäevani.
Juhendajana on hea meenutada, kas tõesti meie Vigalas õppinud poisid suudsid tulla eesti meistriks. Võistlus toimus kolmes voorus, midagi ei jäätud juhuse hooleks. Seega 32 aastat tagasi - Vigala hariduselu 293 aastal. Õigemini Vigala hariduselu hakati tähistama 300-ndast aastapäevast, seega 1987 aastast, kui oli õhus tunda eesti taasiseseisvumist. Nüüd teemadest, mida õppisime, loomulikult olümpia, sest toimusid Moskva olümpiamängud ning loomulikult osales ka neil Tallinn. Teine oluline teema: seotud Leniniga ja tema pärandiga, tulekul oli tema 110 sünniaastapäev. Kolmas teemade ring hõlmas Eestit - kultuuri, loodust ja ajalugu. Neljas küsimuste blokk hõlmas Krimmi poolsaart, õigemini Jaltat. Sinna pidid sõitma võitjad; ega me suuri eesmärke ei osanud seada, vaatame kuidas läheb. Loomulikult varia ring, kus küsida võis mitmest valdkonnast. . Eelvoorus edasisaanutena, oleks peaaegu poolfinaal ära jäänud, sest kolhoosist transport Tallinna sõiduks veebruarikuu suure külma tõttu jäi tulemata. Kas loobuda, helistasime direktor Albert Zupingule, tema päästis meie poolfinaali kohale sõiduga. Tänutäheks õppisime märtsikuiseks finaaliks päris pingsalt, andis küsimusi ette valmistada. Suurepärast õpihimu näitasid üles vennad Sarapuud, võistkonna heaks tegutsesid nad kõik koos. Tööd kroonis edu, sest kolm noormeest oli kolmandal kursusel, õppinud rohkem üldaineid, seetõttu ka suurem teadmiste pagas varuks.
Võimalus sõita lõunasse ühtse võistkonnana oli meeldiv preemia. Jõudsime kohale 21. juulil 1980.a. Tallinn-Simferoopoli lennukiga, kust Jalta poole viis troll. Vahemaa ligi 90 kilomeetrit, seega läbisime maailma pikima trolliliini. Üldiselt teed olid liikluseks suletud. Sest samal päeval jõudis lõunasse ilmselt Alupkasse või Livaadiasse puhkama NSVL peasekretär L. I. Brežnev. Sõitis ka meid sõidutavast trollist mööda. Õnnestus „seltsimeest" tagaistmel näha. Saime omavahel rääkida, kui tähtis „meie" tulek, liiklus seisab. Jaltas majutati peredesse, perenaine magas rõdul või siis teisal kõrvalhoones. Ikkagi neile lisasissetulek. Jaltas on rand kivine, kasutati alusresti, rannas käidi hommikuti, kasvõi kella kuuest. Keskpäevane päike oli liialt „äge". Oli võimalus käia ujumas väljaspool Jaltat, sest linna all ei olnud vesi kuigi puhas (tuttav probleem linnades). Jaltat teame ilusa, mitmete sanatooriumite ja kuurortide suvituslinnana Musta mere ääres. Krimmi poolsaarel Artekis käisid pioneerid laagrites, ka Vigalast on oldud. Usun, et Jalta sai palju hingelähedasemaks seal oldud päevade jooksul. Hea sõnaga on meenutatud neid noormehi, kes raamatute lugemist ei pidanud paljuks.Said kokkupuute vaimsest pingutusest ning võistlusel tuleb igale küsimusele vastus pakkuda. Lõpetuseks on ikkagi väike soov, kui keegi asjaosalistest juhtub lugema, võtke allakirjutanuga ühendust; Vennad Sarapuud on juba ammu Vormsilt mandrile lahkunud. Ainult ühega võistkonnast, Andresega olen ühendust saanud , varustab Vigala rahvast kalaga ja kes ehitas Lihulasse suitsutsehhi.
