Meenutus õudsest päevast: Märjamaa mõisa häving

 (19)
Vana-Märjamaa mõis pärast põletamist 1906. aasta talvel
Vana-Märjamaa mõis pärast põletamist 1906. aasta talvelMärjamaa Nädalaleht

Ajalehe „Läänemaa"1929. aasta 12 numbris ilmusid tollase Märjamaa piirkonna urjadniku (politseiniku) Vaose mälestused.

Loodame need täismahus avaldada plaanide kohaselt järgmisel aastal ilmuvas Märjamaa piirkonna koduloolises raamatus.

Teisalt avastasin ma tänu muuseumide portaalile www.muis.ee, et on olemas ka 1906. aastal tehtud foto mahapõletatud Vana-Märjamaa ehk Märjamaa mõisast. Alljärgnevalt siis asjakohane väljavõte nimetatud memuaaridest ja foto põlenud mõisahoonest.

Tõnu Mesila

 „Kohaliku rahva hulgas oli nüüd juba meeleolu äärmiselt ärev, mida suurendasid alalised põletamised ümberkaudsetes mõisates, sagedased kihutuskoosolekud ja laiali laotatud mässulise sisuga lendlehed. Eriti ohtralt laotati laiali lendlehti Märjamaa detsembri laadal.

Peale laata hakkasid juba levima kuulujutud mõisate härrastemajade rüüstamistest ja põletamistest Harju ja Viru maakondades. Eriti ärevamaks muutus meeleolu mõisates, kui 13. detsembril saabus teade, et Rapla ümbruskonna mõisad põlevad ja politseiasutus Rapla alevis rüüstatud.

Samal päeval kihutasid juba kõik Märjamaa ja ümbruskonna kihelkondade mõisnikud perekondadega minema. Märjamaa jaoskonna politsei asutuse kaitseks oli peale minu veel neli urjadnikut kohale kutsutud, kes päeval ja öösel vahetpidamata politsei kantseleis valvel olid. Telefoni ühendus oli juba kõigi Harjumaa mõisatega katkestatud.

....

15. detsembri hommikul ... kell 3 peale lõunat kodus lõunat süües märkasin Haimre mõisa poolt (4 kilomeetrit Märjamaalt) paksu suitsu tõusvat ning samal hetkel sõitsid Haimre alleest välja 12 sama mõisa hobust regedega ja igal 7-8 püssidega relvastatud meest punaste lippudega, kes "Marseljeesi" laulsid. Minu korteri ees peatus rong.

Olin arvamisel, et esimene kallaletung minule on määratud ja asusin relvaga ukse kõrva, et mitte elu odavalt ära anda.

Siis kõlas tagumise ree pealt käsklus: „Tagasi!" ning rong keeras ümber ja sõitis Bresinsky (kohalik politseiülem) maja juurde, kuna üks hobune postijaama sõitis, kust telefoni aparaat välja toodi ja maanteele puruks visati. Bresinsky majas algas hävitustöö.

Aknad ja uksed ning kogu maja sisseseade lõhuti puruks, kõik kantselei raamatud, aktid, arhiiv tassiti välja maanteele ja süüdati põlema. Olla tahetud ka maja põlema panna, aga naabruses elutseva kaupmehe Tšernovitsky ärda palve peale loobutud sellest, kuna muidu oleks ka tema maja ja kauplus läheduse tõttu tuld võtnud.

Olles uudishimulik, tahtsin seda hävitamist lähemalt vaadata ning kutsusin enesega kaasa politsei kirjatoimetajat hr Ploomi, kes aga ei tulnud. Läksin siis üle põllu Lemmiku karjamõisa ja palusin selle mõisa rentniku hr Leesmenti enesega kaasa, kuid ka tema ei tulnud, seletades, et ta eelmisel ööl Harjumaal kusagil mõisas „mässajate" küüsi sattunud ja hädavaevalt eluga pääsenud. Soovitas kaasa võtta oma tallipoisi, kes ka nõus oli.

Läksimegi Bresinsky maja juure, aga peategelased olid juba ära sõitnud Orgita poole, kuna hea hulk uudishimulikke maja ees põlevate raamatute ja paberite juures vahtisid. Ka maja seest kuuldus veel mürtse. Uudishimulikkude salga vahelt läbi minnes soovisin neile „jõudu tööle", mille peale keegi midagi ei vastanud.

Koju tagasi tulles leidsin oma korteris kõik terve ja puutumatu olevat. Umbes kella 6 ajal süüdati ka Orgita mõisa härrastemaja põlema, selle järele Pädeva mõis ja viinavabrik ning lõpuks ka Märjamaa mõis. Kella 8 ajal sõitis põletajate salk teist korda Märjamaa alevist läbi, mille peale osa neist Sõtküla, Paenküla, Konuvere ning Tolli mõisatesse sõitsid ja need põlema süütasid, kuna teine osa salgast Sipa mõisa läks ja selle põlema süütas. Nii põlesid minu rajoonis korraga 10 mõisa, sest Vigala ja Valgu mõisad põletati ka samal päeval maha.

Järgmisel hommikul läksin kõige esmalt Bresinsky maja vaatama. Sisse astudes avanes õudne pilt, kõik oli puruks pekstud, mööbli tükid, riide narakad, patjatest ja madratsitest väljapuistatud suled, ahjupoti tükid katsid põrandaid.

Loe veel

Söögitoas, kus seisid suured pudelid marjadega piirituses ja koduveini pudelid, olid kõik puruks pekstud ja põrand ujus piirituse ja veiniga ning oli kaetud puruks tallatud marjadega ja pudeli tükkidega. Tänaval jalutas poolpurjus potisepp P, Bresinsky ilma katteta suvemüts peas, millel märgi asemel lukusilt ees, pussnuga punase lindiga rinnatasku küljes, jahisarv kaelas ja Bresinsky jahikoer Waläikin järel, seletades et tema on nüüd kohalik politsei esitaja ja ootab Bresinskyt, kes temale palka maksaks. Soovitasin temale need asjad ära panna, mida ta ka vastu tõrkumata tegi. Hiljem mõisteti sama P ringkonna kohtu poolt neljaks aastaks sunnitööle, kuna ta süü Sipa mõisa härrastemaja põlema süütamises tõestati.

Põletamine Märjamaa ja Vigala kihelkondades sündis neljapäeval 15. detsembril. Reedel oli Märjamaal kõik vaikne, kuna laupäeval juba rahva hulgas iseäralist kartust ja kahetsust oli märgata. Paljudest suudest oli kuulda hukkamõistmist kordasaadetud tegude üle.

Laupäeva õhtul saabus teade sõjaväeosade ilmumisest Tolli ja Vigala mõisadesse, mille tagajärjel kõik tähtsamad seltskonna tegelased Märjamaalt pakku pugesid.

Pühapäeval oli alevis väga vähe liikumist, aga iseenesest oli see päev õudne. Räägiti mitmesugustest hirmulugudest Vigalas sõdurite poolt, keda juhtinud kohalikud mõisnikud..."