Meenutusi koolmeistrist
Kui oli alanud Suur Isamaasõda, tuli sundkorras viia isatalu hobuseid Tapale rongi peale, sealt edasi käsukorras Leningradi ja nii jätkuski sõduri sõjaelu Eesti Laskurkorpuses kuni haavatasaamiseni Velikije Luki lahingutes. 1945. aastast töötas Johannes ETKV Tallinna Tööstuskaupade Kaubabaasis kaubatundjana ja laojuhtajana kuni 1950. a jaanuarini. Kuu aega oli ta Vigala Tarbijate Kooperatiivis kaubalao juhataja. Alates 6.02.1950 kuni 30.06.1963 töötas ta Vana-Vigala kaupluse juhtajana. Kauplus allus kuni 1.12.1954 Vigala Tarbijate Kooperatiivile, selle likvideerimisel läks ta Pärnu-Jaagupi Tarbijate Kooperatiivi alla (1.12.1954- 1.04.1959) ning peale seda Märjamaa TPK-le. Johannese tööd kaubanduses tunnustati korduvalt, talle omistati ka kaubandustöötaja eesrindlase nimetus. Sellesse perioodi jäi abielu Ellen Treialt'iga ja lapsed Saida (Unga) ja Reemet Kasekamp. Teine abielu tolleaegse Peru kooli õpetaja Maire Siniväli'ga ning tütar Anne-Liis.
Ajavahemikul 1963. märts - 1966. september töötas Johannes M. Aitsami nimelises Kutsekoolis kasvatajana ning sama aasta septembrist asus ta tööle Peru kooli kehalise kasvatuse õpetajana, jätkas ka Kivi-Vigala koolis õpetajana ja majandusjuhatajana.
Hobiks ja kireks oli Johannes Kasekampil sport. Kaupluses töötamise ajal võttis ta osa kõikidest rajooni ja rajoonidevahelisest spordivõistlustest, saavutades I-II kohti jooksu- ja hüppealadel. Meelisspordiala oli käimine. Ise pidas ta paremaks saavutuseks maratonis saavutatud IV kohta ENSV meistrivõistlustel. Teda tunnustas ka ENSV MN Kutsehariduse Peavalitsus matkamise ja sporditöö organiseerimise eest kutsekoolis töötades.
Peru kooli staadion, selle ehitamine ja avamine 13. septembril 1970. sai vabariigi parima koolinoorte spordirajatise nimetuse. Tunnustati ka staadioni ehitamist Kivi-Vigala kooli juurde. Peru ja Kivi-Vigala kooli õpilaste tulemused olid tihti parimate seas.
1973. a augustis Kasekamp lahkus Vigalast ja pere asus elama Paide linnas, kodukohtadele lähemale (Tamsalu, Jõgeva). Johannes asus tööle Paide Mehhaniseeritud Ehituskolonni (MEK) ohutustehnika insenerina.
1977. aastal alustas ta tööd Paide Rajooni TSN TK Haridusosakonna juhatajana. 1981. aastal jäi ta pensionile. Paide töö- ja pensionäri perioodidel tegeles Johannes aktiivselt tervisekäimisega. Võttis osa tervisespordi olümpiaadidest Norras, Taanis, Austrias, Itaalias jm. Mägimatkajana jõudis ta Põhja-Kaukaasia ja Taga-Karpaatia mägedesse. Aastaid laulis ta Paide „Rindesõprade" ansamblis.
Pikk, töine, sisukas ja ilus elu lõppes äkitselt 29. mail 2004. a.
________________________________________
Õpetaja Elvi Reineri meenutusi oma kolleegist
Kolleegina oli ta suurepärane, igati abivalmis ja õpilastele alati eeskuju näitav. Ta oli elu lõpuni tervisesportlane ning süstis ka õpilastesse sporditahet. Juku õhutusel tegime kogu kooliperega suurepärase staadioni. Peale töömehe oli Juku ka naljamees, huumorimeelt jätkus küllaga. Mulle isiklikult meenub tema kohusetundlikkusest tore humoorikas näide - peale õpetajaameti aitas ta kooliperet ka ahjude kütmisel, et lastel oleks soe tulla hubasesse köetud klassi (see oli peale Peru koolimaja põlemist). Ilmselt istusime eelmine õhtu koos, kuna hommik nõudis tõusmist, hakkas Juku juba õhtupoolikul tõttama tööpostile, arvates, et on varahommik. Poole tee peal saanud aru, et „Kurat, päike paistab valesti". See oli meile kauaks ajaks lõbusaks vahejuhtumiseks ja jutuaineks.
