Meenutusi möödunud sajandi koolielust Võhmas

Mullu 23. oktoobril tä­histas Võhma Güm­naasium õppeasutuse 155. aastapäeva. Koolil on palju, mille üle uhkust tunda, kuid on ka ebakindlust tuleviku suhtes.

Koolimajas on palju muutunud: rekonstrueeri­tud on algklasside ruumid, arvutiklass, rajatud on õpi­laskodu. 2009. aasta lõpus valmis uus spordikompleks ning käimas on staadioni ehitustööd.

Kooli aastapäeva ürituste ühe osana oli ka kogu kooli­pere jalutuskäik endiste koo­lihoonete asukohtadesse. Tahan lisada mitme endise õpilase ja inspektori mäles­tusi Võhma eelmise sajandi koolielust.

Aastal 1900 õppisid Võh­ma küla lapsed (8 poissi ja 10 tüdrukut) koolmeister Jaan Säre käe all 1888. aastal ehi­tatud rehielamu ühes toas. Selles majas õpiti kuni 1911. aastani. Kuna Soomeverre asutati 1909. aastal põlenud koolimaja asemele 1910. aastal Soomevere 1. Kl. Mi­nisteeriumikool, siis Võh­ma lapsed pidid hakkama Soomeveres koolis käima.

Elmar Kalmann meenu­tab: „Pool aastat sai ainult Võhma koolimajas käia ja Soomeveres oli valmis saa­nud uus kahekordne kooli­maja ja kool viidi sinna üle. Koolimaja ülemisel korrusel oli kaks ruumi – üks poeg­lastele ja teine tütarlastele – neile õpilastele, kes olid kau­gemalt ja ööbisid koolimajas. Teeolud olid halvad, kevadel ja sügisel oli raske väikse jalaga läbi saada, talvel aga lumi ja külm. Seetõttu mina ja õde Amanda ööbisime koolimajas ja kooliteenija valmistas meile toitu. Näda­la lõpul tuli keegi kodustest meile hobusega järgi.”

Niisuguse olukorraga ei olnud rahul Võhma lapse­vanemad. Energilise asja­ajamise tulemusena avatigi riigi poolt Tallinna tänaval rätsepmeister Piiri majas 1913. aasta sügisel 4-kl alg­kool – Võhma kroonualg­kool. Algkooli juhatajaks sai Tartu Pedagoogilises Semi­naris õppinud Peeter Pratka. Maja ei olnud koolimajaks ehitatud, seepärast kooli­ruumid kitsad – ainult üks klassituba. Õpetada tuli ka­hes vahetuses – üks liitklass hommikupoolikul, teine õh­tupoolikul. Maja oli renditud 1. augustini 1919 – 200 rub­la aastas. 1917. aastal õppis koolis 72 õpilast (31 poissi ja 41 tüdrukut). Kooli õppe­vahenditest olulisemad olid: gloobus, suur tahvel, klassi arvelaud, telluurium, vene mõõtude tabel, 8 seinakaarti ja mitmeid kollektsioone õp­petöö näitlikustamiseks.

Võhmalaste koolimured leidsid kajastamist ka ajakir­janduses. 22. augustil 1919 kirjutas ajaleht Vaba Maa: „ Kohalikul rahvakoolil, mis juba mitu aastat kitsas era­korteris kiratsenud, oli loo­tus eeltuleval aastal laheda­mates tingimistes üle elada. Nimelt lubati alevis asuv kroonukõrts, mis hilja ehita­tud ja milles avarad ruumid valitsuse poolt maakonna­valitsusele nimetatud kooli jaoks. Väikese remondi jä­rele oleks võinud kool uutes ruumides viienda jao juurde asutada. Edaspidi saaks aga mõnesuguste ümberehituste läbi hoonest ilus avar kooli­maja.”

Tegelikult koliski kool 1919. aastal uude majja, mis oli ehitatud kõrtsiks. Hoo­ne asus Tartu tänava ääres seltsimaja kõrval. Kooli ülal­pidamiskulud kandis Kõo vald. 1910-ndal aastal ehita­tud ühekordses puumajas oli kooli vajadusteks juba kaks klassiruumi – kool sai töö­tada ühes vahetuses. Kooli­juhataja K. Saare hinnangul olid klassitoad siiski pimedad ja külmad, sest maja vooder­damata, toad krohvimata – ei pidanud tuult.

Järgnevatel aastatel avati koolis ka 5. ja 6. klass, seega oli Võhma kool kujunenud 1922/23. kooliaastal 180 õpilasega kõige suuremaks maakonna kulul ülalpeeta­vaks algkooliks.

Millised on aga kooli­nõuniku mälestused, kuidas nemad Võhma kooli hinda­sid?

Viljandi II jaoskonna koolinõunik M. Raud mee­nutab: „…Meil tuli revidee­rida õhtusi klasse, 3-ndat ja 4-ndat. Kool kuulus keskpä­raste hulka, aga selle õpeta­jad olid just seda tüüpi, keda Mikkelsaar (haridusnõunik) ei sallinud – unised ja apaat­sed. Saime järgmise korral­duse: peame läbi revidee­rima kõik tunnid, viibides igaühes terve tunni. Alajao­tus oli järgmine: õpetaja töö­tab klassiga 20 minutit, siis võtan 20 minutiks enda kätte mina ja viimased 10 minutit käsitleb ainet Roots (Viljandi I jsk koolinõunik). Koolitöö arvustamisel kõnelen enne mina, siis Roots, kuna lõpp­otsustena enda kätte jääb. Tundidest kartsin ma laul­mist, mida ma sugugi ei oska ja saksa keelt, mille kõnekee­les ma hästi kodus ei olnud. Õnneks ei olnud tolle päeva kavas laulmist, saksa keel aga oli ja sinna meid Mikkelsaar juhtiski. Asi läks siiski libe­dasti. Õpetaja käsitles ainet nii puiselt, et impulsiivne Mikkelsaar välja ei kannata­nud, vaid juba kümne minuti pärast tunni enda kätte võt­tis ja selle lõpuni viis. Mõle­mad õpetajad olid nii loiud, et neid ei teinud erguks isegi ministriabi juuresolek. Mõ­lemad olid ka tundide vastu ette valmistamata.

See ilmnes eriti eesti keele tunnis, kus käsitlusel olid mõistatused ja vana­sõnad. Õpetaja tegi lihtsalt – laskis lugeda vanasõnu üksteise järel, ilma et ühtki neist oleks seletanud. Sa­muti käsitles ta ka mõista­tusi. Kui pärast tunde olime teinud hr Rootsiga arvustu­sed, lausus Mikkelsaar õpe­tajaile: „Olete nüüd küllalt saanud, tänaseks jätkub!” Pärast koolist lahkumist ütlesin talle: „Oskasite ka revideerimiseks paraja koo­li välja valida!” Mikkelsaar naeratas: „Nurisemiseks ei ole põhjust, otse vastupidi – taevas oli teile täna armu­line: mis viga nõrka kooli arvustada! Hea või rahul­dava kooli analüüsimine on märksa raskem.””

Alates 1923/24. õppe­aastast kuni 1944/45 töötas Võhma kool jälle neljaklas­silisena. Uus koolimaja Üle­allikale ehitati aastal 1936, kahjuks praegu see laguneb.

Artiklis on kasutatud mälestusi, milliseid on kir­jutanud Elmar Kalme, Märt Raud, Malle Ladvas ning Haridusministeeriumi fondi ERA-s ja Eesti ajalooarhiivis talletatavaid koolide mater­jale.