Alustasime sõitu juba varahommikul ning tänu sellele saime esimeses peatuspaigas Põlvamaal heita kõrgest vaatetornist pilgu hommikusele loodusele, kui päike veel madalal ja linnud laulsid. See oli unustamatu elamus!

Meie vastuvõtja Põlvamaal oli Kiidjärve Külaselts, mille eestvedajaks Krista Pikk. Sealne selts on külaturismi raames juba varem Maarja-Magdaleenat külastanud. Maapäevadel võtsime vastu Põlvamaa delegatsiooni, koos osalesime töörühmades.

Kiidjärvel ootasid meid ees juba tuttavad inimesed, taaskohtumine tegi kõigile rõõmu. Rõõmsa tervituslaulu järel kuulasime külamajas ühises kohvilauas võõrustajate plaanidest, kavas olevatest projektidest. Hiljem saime oma silmaga näha, kuidas projekte ellu on viidud. Kiidjärve kaunis loodus, ilusad koduaiad ja soe vastuvõtt jäid meelde.

Et meie reisi lõppsihiks oli Lätimaa piiriäärne küla Valgamaal, kiirustasime peagi edasi.

Kõigepealt oodati meid Valgamaal Lüllemäel. Sealse kultuurimaja direktor ja MTÜ Lüllemäe Rahvaõpistu juhataja Ene Kaas võttis meid vastu renoveeritud majas. Ta rääkis meile Lüllemäe Rahvaõpistust, mis hõlmab täiskasvanukoolitust, vabahariduse arendamist, rahvuskultuuri säilimist ja edendamist, teabe hankimist ja levitamist, maainimeste ühendamist. Rääkis tegemistest, mis on alguse saanud juba 1995. aastal käsitööst kui ühest sissetulekuallikast. Saime vaadata ka käsitööde näitust.

Lõunastasime Karula rahvuspargi lähistel Nakatu turismitalus. Sealne perenaine tutvustas talu kui hubast kohakest, kus jagub õppimis-, puhkamis- ja seiklusrõõmu igal aastaajal. Samuti jagas ta meiega oma ettevõtluskogemusi.

Pärast lõunat külastasime Karula valla kauneid, tunnustuse pälvinud koduaedu, tutvusime Tsirgumäe ja Sooblase küla elu ja tegemistega.

Reisi kõige kaugemaks kohaks oli Parmu ökoküla. Juba küla nimi tekitas vastakaid tundeid: kas seal on palju parme või elavad seal “parmud”? Meid võttis aga vastu tuttav inimene — Kalev Raudsepp, kes on kunagi ka Tabivere vallavanem olnud! Temalt saime vastused oma küsimustele. Ta rääkis veel Taheva karjamõisa tõrvavabriku ajaloost, uue tõrvaahju ehitamisest ja esimesest tõrvateost 8. augustil 2010, kus kätte saadi 40 liitrit tõrva. Juttu oli ka teistest huvitavatest projektidest: laastukatuste taastamisest, suitsusauna ehitamisest, heakorratöödest, külapäevade korraldamisest. Et ökoküla üks toimimise alus on hobuste kasutamine transpordivahendina, tundis Kalev muret, et ei leia head tallimeest.

Lahkusime lubadusega tagasi tulla, kuid siis juba pikemaks ajaks – appi kände korjama ja õhtul ümber lõkke pidutsema, lubatud lihaveis vardas!

Päev kippus vägisi õhtusse jõudma. Tagasiteel külastasime veel Sangaste lossi ja Sangaste Rukki Seltsi.