Mul oli see mõte juba põhikoolis tekkinud. Ma oleks tahtnud välismaale minna juba õpingute ajal, kuid see olnuks keeruline teistsuguste koolisüsteemide tõttu. YFUst kuulsin ma ülikooli vahendusel, uurisin asja pisut lähemalt ning nende pakutav vaheaasta sobis mulle.

Kas riigi said sa ise valida?

Jah, kuigi ma kõiki valikuid täpselt ei mäleta. Seal olid vist Saksamaa, Rootsi, Šveits. Need meenuvad mulle praegu.

Need on ju suured riigid, miks ikkagi Eesti?

Sellele on raske vastata. Lõpuks jäidki sõelale Rootsi ja Eesti ning kui täiesti aus olla, siis ma ei oskagi ühte põhjust välja tuua. Eesti kasuks rääkisid paljud pisiasjad ning tegelikult on teil ajalooliselt Rootsiga paljugi ühist.

Kuidas sul eesti keele õppimine edeneb?

Eks algus on ikka raske, aga ma oodan, et asi läheb paremaks. Inglise keelt olen ma tunduvalt kauem õppinud, aga sellest hoolimata tahaksin loota, et jõuludeks suudan juba üpris heal tasemel eesti keeles rääkida.

Eestlaste puhul räägitakse stereotüübist: külm ja suletud. Mida sa sellest arvad?

Ma usun, et see sõltub ikkagi inimesest. Mina olen kohanud nii tagasihoidlikumaid, kellega on keerulisem suhelda, kui ka väga avatud inimesi. Bussiga sõites on erinevus märgatav, sest reisijad on lihtsalt palju vaiksemad. Räägitakse vaiksemalt ning mitte nii väljendusrikkalt, kuid ma usun, et selle taga ei peitu suletus ja jäisus, vaid sedasi ollakse harjunud suhtlema.

Millised ained Sulle koolis enim meeldivad?

Kõige rohkem meeldib mulle ajalugu. Sotsiaalained on mulle alati meeldinud ja mul on väga hea meel, et tundides räägitakse just Eesti ajaloost, mitte maailma ajaloost, kuna seda tean ma juba niigi. Mul on selline tunne, et ajaloo tundmine on kõige parem viis kohalike elanike mõistmiseks.

Loe täispikka intervjuud Harju Elust.