Meie küla Hamletimägi
Režisöör Grigori Kozintsev ja Lenfilmi stuudio olid meie küla valinud William Shakespeare maailmaklassikasse kuuluva "Hamleti" näidendi filmiks väärindamise paigaks. Ilmselt põhjendatult, sest meie külal oli selleks ajaks filmimaailmas hea renomee.
Üks üleliiduline filmistuudio oli 1947. aasta suvel Vääna jõe luhalt Liikva paerinnatise Peeter Suure merekindluse kaevikute ründamist filminud. Pool küla olla valget vatti täis olnud, sest filmi peakangelane Aleksandr Matrossov oli oma Teise maailmasõja kaevikute ründamise kangelastegusid teinud teatavasti talvel. Ja üks T-34 tank olla peale filmimist Liikva küla mehe Sulev Noraku sõnul sealsetele maapoistele veel aastateks Kella talu põldudele mängida jäetud.
1960. aastal filmis Tallinfilm Türisalu panga aluse Rannasepa vanatalu lähistel juba täispika linateose "Perekond Männard", mille kohta filmi kunstnik Maisaar olla Vivian Merile, talu peretütrele, korduvalt tõdenud, et igavene rämps see film on. Ja õigus tal ilmselt oli, sest filmi sisu eriti ei mäletata, kuigi looduspanoraamid olid kütkestavad.
Aga kuuldus meist kui filmikülast oli liikvele läinud!
Helsingöri lossi maketi ehitamise töö Türisalu panga Vääna-Jõesuu poolsel küljel tegid 1963. aasta kevadel ära Lenfilmi töömehed ja Tallinna Ehituskooli Nr. 1 õpilased. Nii said sel suvel ka meie küla inimesed maailmakuulsate näitlejate suu kaudu teada hamletlikku tõde: võim on magus, reetmine on reaalsus, võitlemine või mugandumine on valikute küsimus, elu ja surm on igaviku kaks poolt, armastus jääb!
Lenfilmi näitlejad majutati filmimise ajaks peamiselt sõjaväe käes olevasse Keila-Joa lossi, mõni ka Rootsi talusse, ehk ka mujale. Tondi ratsabaasist toodud ratsahobuseid karjatati kohalikel põldudel. Mäeveerul rassis korraga kuni sadakond osalist.
Küla suursündmus
Meie küla tollaste laste silmade läbi ja Urmas Meri sõnutsi: "Oli imeline suvi. Vääna lahe mere ääres patseerisid pidevalt keskaegsetes suursugustes kostüümides tegelased ja kappasid uhked ratsahobused. Meie olime pidevalt filmimeestel jalus. Aeti ära, aga varsti olime tagasi. Mujalt tulnud uudistajatele olime ekskursioonijuhtideks. Film tuli välja 1964. aastal. Käisime kogu lastekambaga vaatamas, aga ega päriselt aru ei saanud. Kuigi omakandi ümbrus, omad loomad filmis ja kogu aeg lootus, et ka minu juuksetutti filmilinal näitab. Mängisime seal mahajäetud lossis veel mitu aastat "Taani printsi" ja käisime mere ääres "Ophelia haual".
Hamleti filmimine oli 1963. aasta kultuurisündmus kõigi külainimeste jaoks. Rannasepa talu peretütar Laine Sabolotni: "Kõige sügavamalt on mulle mällu süüvinud pilt Innokenti Smoktunovskist, korduvalt istumas tekstiraamatuga rannakividel. Ja näoilmes rolli sisse mineku tohutu pinge, et kõrvalt valus vaadata. Ja kuidas koos tütrega kaks korda Hamleti filmi vaatamas käisime, nutsime ja elasime läbi filmi ilu ja valu, vaadates Smoktunovskit, kes sai Hamletiks meie Vääna ranna kividel."
Külajuttudes ei suudeta seniajani kokku leppida, kes noorikutest ja kui palju Innokentisse armunud oli. Ning kas kanu püüdis filmi jaoks Kozintsev ise või keegi assistentidest.
Filmil oli lai mõju
Olavi Pesti, Saaremaa Muuseumi teadusdirektor: "Hamleti filmimine 1963. aasta suvel Vääna-Jõesuu rannas oli suur kultuurisündmus. Sõitsime meiegi ühel nädalavahetusel jalgratastel isaga Pääskülast seda oma silmaga vaatama. Eriti pompöösne oli lossi makett alt rannast päikeseloojangul vaadates."
Jaan Ruus, eesti filmi "grand old man" ehk selle ala autoriteet: "See oli film inimväärikusest, aga filmi vaatajaks oli totalitaarne ühiskond. See polnud niivõrd kahtlev kui põhimõttekindel Hamlet, kes ütleb oma kuulsas stseenis flöödiga, et te võite mind küll häälest ära ajada, kuid mängida mind te ei saa."
Peale filmimist jäi lossi makett aastateks tuulte meelevalda ja möödasõitjatele imetleda. Isegi kohviku avamisest räägiti. Kohta hakati rahvasuus Hamletimäeks kutsuma. Kuni meretuul ja Keila-Joa raketibaasi sõdurid lossi jäänused lammutasid.
Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine ei ole tähtis ainult meie külale.
Loendamatutel seltskonnaüritustel on Taani printsi parodeerimine ikka välja vedanud. Hamletit mängivad jätkuvalt harrastusteatrid. Näiteks esimene ettejuhtuv, Andres Jaadla, Rakvere linnapea, aeg-ajalt ka korteriühistute esimees, aga ka tunnustatud Hamleti mängija jne. Ja kui meie ühel päeval otsustaksime Väänas või Tabasalus oma Hamleti lavale tuua - no kümmekond sobilikku peaosatäitjat võiks kohe välja pakkuda!
Hamletimäe vaade tänapäeval. Foto: Erakogu
Praktiline klassika
Tartu tudengid kandsid 2012. aasta jaanuaris haridusja teadusministeeriumi hoone ees kõrghariduse reformi vastu protesteerides hamletlikku loosungit: Eesti riigis on miskit mäda!
Tuntud tipp-poliitik, praegune hommikune reibas raadiohääl Andres Ammas põhjendas hiljuti Eesti Päevalehes parteist väljaastumist kuulsa Hamleti monoloogiga: "Mis oleks üllam: taluda nooli, mis saatus paiskab, või vaev lõpetada?" Ammas jätkas: "Ehk Shakespeare'i juurest tänasesse päeva tulles: kas oodata südame põksudes, milliseid uudiseid "äraostmatute" äritsemisest toob iga uus päev, või erakonnast eemalduda. Klassika kõnetab alati, kui on kuulajaid!"
Lenfilmi Hamleti koopia on Eesti Filmiarhiivis vastuvõtmata koopiana olemas. Filmi näitamise õigust, ka restaureerimist, oleks ilmselt vaja taotleda Lenfilmilt. Ehk õnnestub lähiaastatel mõnel sumedal hilissuve õhtul Vääna-Jõesuu rannas kordatehtud Hamleti filmi jälle vaadata. Aasta, Eesti film 100, ikkagi käimas!
PS. Türisalu ja Vääna-Jõesuu olid tollal piiritsoonis ja fotoaparaadiga jalutamine seal mittesoovitav, aga kui kellelgi siiski sellest meie küla ühest tipphetkest on olustikupilte, oleksin tänulik neid ümberpildistamiseks saades. Kui on huvilisi, siis pooletunnise jalutuskäigu jaoks on Hamleti filmimise paigas juba praegu mul materjali küllaga. Meie küla üks turismiobjekte vajaks taasavastamist! Hamlet Hill'i nimeline paik Türisalus on ingliskeelsetes turismiteatmikes seniajani sees!
