Talupidaja elu Eesti Vabariigis polnud meelakkumine

Kui Vene tsaaririigis olid linad hinnas ja suudeti pea kõik talud päriseks osta, Lõuna-Eestis linadega ja Põhja-Eestis kartulitega (igas mõisas oli piiritusevabrik), siis Eesti Vabariigi ajal enam sellist võimalust ei olnud. Isegi paljud põlistalud olid võlgades ja läksid haamri alla, rääkimata siis talude ostust. Nii ka minu vanematel, ostuvõlg pigem kasvas kui kahanes. Ja ei jäänudki muud võimalust, kui tuli pool talu koos hoonetega võlgade katteks maha müüa. Siis jäime kui kunagised Ameerika asunikud lageda maa peale, ainult selle vahega, et Ameerika asunikud pidid endile ehitama muldonnid, meil aga oli metsa ja saime ehitada palkhooneid.

Seda aega ma juba mäletan. Algul isa ehitas ruumika sauna, kus sai sees elada, seejärel hakkas karjalauta ehitama ja nii ikka edasi. Ega see elu seal meelakkumine polnud, talu oli vilets, rahanappus andis end igal sammul teravalt tunda. Palju mõjutas seda elu ka üldine majanduskriis 30ndatel aastatel. Isa mõlgutas kogu aeg mõtteid Kõo kanti tagasi kolimisest, oleks tulnud selleks vaid sobivat võimalust. See võimalus saabuski 1942. a. talvel. Isa onu, Veneverest Küttisaare talu peremees Ants Hendrikson leidis, et temale hakkab 60. elutee verstapost kätte jõudma, endal järeltulijaid pole ja lähim sugulane on tema õepoeg, minu isa. Ja otsustaski pärandada Küttisaare talu minu isale. Pärandusleping oli igati täiuslik, masinal trükitud, vallasekretäri poolt kinnitatud Eesti Vabariigi pitsatiga ja tempelmargiga. Et oli Saksa okupatsioon, siis see leping oli kehtetu, aga Saksa valitsus ei kesta ju igavesti! Kui tulevad paremad ajad, eks meil siis ole aega neid asju klaarida, meie ju omad inimesed. Kõige optimistlikum oli veel onunaine. Seni elame Sillaotsal, onunaisele kuuluvas talus.

Vanemad otsustasid kolida uuesti Viljandimaale

Kohe kerkis ette üks takistus. Nimelt meie Eestimaa oli jaotatud 7 või 8 piirkonnaks, mida valitsesid Saksa piirkonnakomissarid. Kuna Järvamaa oli Tallinna piirkonnas ja Viljandimaa Pärnu piirkonnas, siis oli kolimiseks vaja Tallinna komissari luba. Selleks tuli saata Tallinna komissarile palvekiri, paluda luba ümberasumiseks Pärnu piirkonda. Palvekiri tuli koostada muidugi saksakeelne. Isa viis Lehtse vallasekretärile võid ja mune (raha sel ajal ei maksnud) ja sekretär koostas siis saksakeelse palvekirja. Palvekirja sisu ma ei tea, samuti ka seda, kas palvekiri pidi andma õiguse ümberkolimiseks või rongiga sõiduks. Sõit raudteel toimus sel ajal erilubadega. Niipalju siiski oli teada, et luba saadakse ja seetõttu tehti juba talvel üks voor hobustega Viljandimaale, vili (riidekapid laoti vilja täis) ja veel üht-teist toodi siia kohale.

Siis saabus juba kevad, et aeg oleks hakata kolima, aga loa saabumine viibib. Onu Tallinnast käis meil külas ja isa räägib onule, et sa mine selle komissari jutule ja kuula, milles asi. Isa uskus naiivselt, et Suur-Saksa riigis on vähemalt eestlased ja sakslased võrdsed! Varsti saabus onult kiri, kus ta teatas, et oli saanud ainult väravaputkani. Seal üks soldat teatanud kanges eesti keeles: "Eestlased herr komissar jutul ei pääse!" Õnneks siiski see kolimisluba saabus - trükitud mingile pakkepaberile, saksa keeles ja kõik olid Pödrad, saksa keeles pole ju Õ tähte.

4. mai hommikul 1942. a. kogunes meie õuele kümmekond külameest hobustega, et võtta osa meie kolimisest Lehtse raudteejaama, kus seisis ootel üks tühi kaubavagun. Igaühele jagus midagi vankrile, loomad vankrite taga ja nii jõudsime jaama. Külameeste abiga sai varsti kogu kraam ja loomad vagunisse. Jäime siis rongi ootama. Ema, täditütar Milla koos õdedega (Meeli oli 4 ja Vaike 2 aastane) ja meie Haraldiga pidime sõitma reisirongiga. Isa ja tädi koos vanaemaga pidid sõitma kaubavagunis koos kraami ja loomadega. Kella 4. paiku õhtupoolikul rong sõitis ette. Hakkasime minema vagunisse, aga sakslane tuli vaguniuksel vastu, lõi käega tahapoole „vints-vants!", et käige tahapoole, siin sõidab kõrgem klass. Läksime pooljoostes tahapoole (kaua see rong ikka seisab!), kus olid kaubavagunid. Saime ühte vagunisse sisse. Seal olid ka enamus sõjaväelased, aga need olid eestlased, niisugused lõbusad poisid.

Raudteel tuli kaks korda ümber istuda

Jõudsime Tamsallu! Seal tuli ümber istuda kitsarööpmelisele rongile (seda hüüti suslaks), mis oli nagu mängurong suure rongi kõrval. Kuidas me sinna peale saime, enam ei mäleta, trügimist muidugi oli. Kusagil kella üheks, poole kaheks öösel jõudsime Türile. Seal tuli jällegi ümber istuda. Tallinna poolt rong sõitis ette, vagunid rahvast puupüsti täis, ka perroonil rahvast murdu, kes kõik tahavad pääseda rongile. Emal oli Vaike süles, Millal Meeli käekõrval. Ema tellib: „Laske mind ometi lapsega vagunisse." Aga kes sinust hoolib, igaüks vaatab, et ise vagunisse saab. Konduktor tuli, laskis ema ja Milla õdedega vagunisse ja rohkem keegi peale ei saa. Mina hüppasin, kohver käes, vaguni trepile. Käratab mulle: „Kus sina lähed?". Algul kohkusin, siis vastasin: „Mina olen sealt perest!" Saime siis Haraldiga ka ikka vagunisse. Inimesed riidlesid: „Kuhu meie peame minema !?" Konduktor: „Minge kuhu tahate, aga rongile ükski ei saa!" Olime vagunis kui tikud toosis, ema ja Milla said, tüdrukud süles kusagile pinginukale siiski toetada. Tund poolteist loksumist ja saabus Võhma jaam, kus astusime rongilt maha 5. mai varahommikul kella 4 paiku. Sisenesime jaamahoonesse, seadsime endid sinna istuma ja ootama, kunas vanaonu (edasi nimetan onuks) hobustega sinna kohale saabub.

Umbes kella 10 paiku astuski onu uksest sisse. Ehkki olin onu näinud ainult fotodelt, tundsin ma ta kohe ära - tüse mees, vägevad vuntsid nina all. Olid saabunud kahe hobusega. Ema ja Milla koos õdedega hakkasid kohe teise hobusega kodupoole tagasi minema koos teenija Raami Mariga. Onu ütles: „Poisid tulevad minuga!" Seejärel käisime koos onuga poes. Ega siis Võhmas muud kauplust polnud kui Majandusühisus ja sealgi paistis riiulitel ainult mõni paar naiste puutaldadega kingi. Onu sai talongide eest paarkümmend pakki paberosse (mehed said kuigipalju tubakatooteid, naised tol ajal veel ei suitsetanud). Seal leti najal tukkusid kaks või kolm meest, püssid kaenlas. Onu neid tundis ja ajas nendega juttu. Selgus, et need olid omakaitse mehed, kes käinud öösel haarangul. Vene langevarjurid olid sadanud alla kusagile Kabala metsa. Nagu ma taipasin, olid need parašütistid kätte ka saadud. Üks mees tõmmanud endal siis rinna paljaks: „Suren Stalini nimel!" Onugi vangutas seda kuuldes pead, et mis sa ütled kuramusele! Maha neid vast kohapeal ei lastud, anti sakslastele üle.

Koos vennaga esimest korda Võhmast Veneverre

Onul oli hea hobune, tegi tublit sõitu. Meie Haraldiga olime varmad kõiki asju pärima ja onu jagas meile lahkelt seletusi. Tee ääres hakkas silma palju tarastatud karjakopleid, loomi veel koplites ei olnud. Seda kanti kutsutakse Eesti Taaniks, teatas onu teatud muhelusega. Olin viis talve koolis käinud ja teadsin, et Taani on kuulus oma karjakasvatusega. Eemalt hakkas paistma mitme kupliga kirik - Arutsaare kirik, teatas onu meie pärimise peale. Just nimelt Arutsaare, mitte Arussaare, nagu kõikjal kirjades oli. Meie vanaisa oli ju olnud kunagi Arutsaare preestril rentnikuks või pooleterameheks. Nagu hiljem selgus, ka meie isa poolt vaarvanemad on maetud Arutsaare vanale kalmistule. Kahjuks lahkus vanaisa siit ilmast 1941.a. sügisel ja puhkab tänaseni üksinda Ambla lähedal Sipelga kalmistul.

Edasi tutvustas onu meile Kõo vallamaja ja Kirivere koolimaja. Siis hakkas eemalt paistma kõrge punase katusega hoone - Kõo mõis, teatas onu. Siin mõisas oli ju isa ja tädi lapsepõlvekodu. Kõost suundusime Venevere poole. Kas me Navesti jõest ka üle läheme?, tundsin huvi; olin juba Eesti kaardiga tutvunud. Ei, see on Venevere jõgi, teadis onu. Lõpuks selgus, et ikkagi sama jõgi, ainult nimi on erinev. Viimaks jõudsime jõe äärde. Silla juures olid upakil kolm mingit Saksa sõjamasinat, seal oli toimunud kõva lahing

Varsti hakkasid kasetuka tagant paistma taluhooned. See on meie!, teatas onu. Olime jõudnud kohale, kus onunaine kostitas meid varsti ahjust võetud särisevate verivorstide ja paksude pannkookidega. Öö veetsime juba Sillaotsal.

Järgmiseks hommikuks jõudsid loomad ja kraam Võhmasse. Tamsalus oli toimunud ümberlaadimine kahte kitsarööpmelisse kaubavagunisse. Isa andnud raudteeametnikele kotitäie kartuleid, siis olnud kõik abiks laadimas. Tõime kraami 5 või 6 hobusega jaamast ära, loomad tulid omal jalal. 6. mai õhtuks olime täisõiguslikud Kõo valla kodanikud.

Ja hiljem! Me tõesti pärisime Haraldiga selle onule kuuluva Küttisaare talu. Aga see kõik toimus 50 aastat hiljem, kui onu maine teekond oli ammu lõppenud kusagil Siberi vangilaagris. Ka meie Haraldiga olime juba hallipäised tudid, kelledest polnud enam talupidajaid. Ega ei olnudki ju enam talusid ega talupidajaid - olid vaid maakinnistud, katastriüksused, füüsilisest isikust ettevõtjad ja mida kõike veel see vaene eesti keel pidi välja kannatama.

Minu mälestused mineviku ja tähelepanekud tänase Eesti kohta

Kuigi Eesti taasiseseisvumise järel paljud hakkasid suurte lootustega õhinal talusid taastama ja talude arv ulatus kusagil 30 tuhandeni, hakkas see arv „tänu" meie võimupoliitikute üliliberaalsele põllumajanduspoliitikale kiiresti langema ja tänaseks on nendest taludest järele jäänud ainult riismed. Endise Eesti Vabariigi ajal oli meil Eesti 130 000 talu. Karja põhisöötadeks olid suvel karjamaarohi, talvel looduslik hein ja suvivilja põhk. Jõusööta said lehmad ainult piiratud kogustes. Masinlüpsist polnud keegi kuulnudki, piim lüpsti kõikjal käsitsi, jahutati veega ja veeti hobustega meiereidesse. Ometi oli Eesti või kõrgelt hinnatud nii Inglismaal kui ka Saksamaal. Sama lugu oli Eesti peekoniga.

Nüüd tohib piim voolata ainult mööda lüpsimasina torusid. Lehmadele ja sigadele on rangelt ette kirjutatud, mida tohib sööta ja mida mitte. Ometi kakeldakse piima kvootide pärast, rääkimata loomade kodus tapmisest või tangude toppimisest sea soolikatesse.

Kunagi oli maarahvas täis optimismi, kõikjal lokkas ühistegevus. Olid ühispangad nii Võhmas kui Pilistveres. Olid nii Võhma kui Pilistvere majandusühisused, millede koosseisu kuulusid ühispiimatalitused, veskid, masinaühistud, Võhma eksporttapamaja jne. Kõiki neid ühistuid juhtisid ümbruskonna ärksamad taluperemehed. Neist enamusel ei olnud isegi keskharidust. Ometi tuldi nende asutuste juhtimisega edukalt toime.

Nüüd juhitakse meie põllumajandust pealinnast. Neid pealinna härrasid ja prouasid huvitab ainult kasum, aga maaelu kui elulaad ei huvita kedagi. Eesti põllumajandus pole kunagi andnud suuri kasumeid, hea kui on ots-otsaga toime tuldud. Endise Eesti Vabariigi ajal kõik põllumajanduslikud ajalehed ja ajakirjad kirendasid hüüdlausetest: „Põllumehed, tootke rohkem piima, tootke rohkem mune - suurendage oma sissetulekuid!" Tänapäeval ei huvita see kedagi, kui palju põllumees toodab, või kas üldse midagi toodab. Miks peakski huvitama, kui välismaine toodang pressib uksest ja aknast sisse. Paljudele ärikatele ja ka juhtivpoliitikutele on see kasulikum kui oma põllunduse arendamine, sest see äri annab kasumit.

Kuigi Rain Kelk oma „Sõida maale" saadetes leiab alati ka midagi kasulikku, tundub see kõik olevat ainult väikene vee pinnavirvendus. Tegelikkuses maaelanikkond pidevalt vananeb ja väheneb, seda võrdlemisi kiiresti. Kui enne valimisi kõikide parteide juhid kõnelevad valjul häälel maal ettevõtluse arendamisest ja uute töökohtade loomise vajadusest, siis põllumajanduse arendamisest ei räägi keegi. Aga kõik maainimesed ei saa ju tegeleda turismiga, kasvatada ravimtaimi või astelpajusid. Keegi peaks ka maad harima ja karja kasvatama, nagu seda on aastasadu siin Eestimaa pinnal tehtud.

Põllumajanduslik tootmine on koondunud meil suurtesse tootmisüksustesse ja sealgi piiratakse koguseid, sest tuleb pidevalt võistelda välismaise toodanguga. Maalehe veergudel räägib Soome teadlane ja Tartu ülikooli dotsent Jussi Sakari Jauhiainen, et Eestis on maarahvast veel liiga palju, et mida linnastunum on riik, seda jõukamalt elab rahvas. Jüri Mõis kutsus ka kunagi kogu Eesti rahvast Tallinna elama. Ehk saabubki tulevikus aeg, kus Eesti rahvas elab ainult Tallinnas ja Tartus, mujal Eestimaal käiakse vaid suveti endid peesitamas. Kui sedagi, sest üha enam hakkajamaid eestlasi leiab tööd ja rakendust välismaal. Ka suvitada meeldib rikkamale rahvale enam Punase mere ääres ja Vahemere sinistel randadel, kui võsastunud Eestimaal, kus sääsed ja parmud igal sammul piinavad.

Ainult et kuidas jääb tulevikus rahvastiku iibega? Dotsent Garri Raagma leiab, et linnastumine toob paratamatult kaasa rahvastiku iibe kahanemise. Juba enne II maailmasõda tõdeti Eestis, et linnad on rahvastiku surnuaed. Kunagi maal tunti muret, et lapsi sünniks taludes rohkem, et oleks pärijaid ja elu edasiviijaid. Linlased selle üle ei muretse, elu kulgeb niigi oma rada. Tundub, et kehtib reegel: „Mida jõukam rahvas, seda vähem lapsi." Tuleb meelde ka ütlemine, et rikas tunneb rõõmu rahast, vaene lastest! Meiegi linlastele hakkab enam meeldima tegelemine lemmikloomadega kui lastekasvatamine. Ja kuidas seletada, et üha enam homoseksuaale tõstab kisa (vähem küll veel Eestis) ja järjest enam nõutakse homoabieludele seadustamist.

Eks aeg annab arutlust!