Meie ugrimugri maailm – hingeseisund, elamise viis

 (2)
Meie ugrimugri maailm – hingeseisund, elamise viis
Foto: Ester Vaitmaa

Avalik intervjuu Rein Sikuga Kunda linna raamatukogus

26. oktoobril 2011 oli Kunda linna raamatukogus külas Eesti Päevalehe ajakirjanik ning raamatu "Minu ugrimugri" (2010) autor Rein Sikk. Kavas oli autoriõhtu, mis aga nn tavaformaadi asemel toimus avatud mõttevahetuse vormis, nii et ka publikul oli vaba voli mõttevahetusega ühineda, küsidapärida ning arvamusi avaldada, mõtteid väljendada. Rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, soome-ugrist ja ugrimugrist ning ugrimugri suurimast saladusest, saladust ennast siiski reetmata.

Kui kaks kirjutavat ugrimugri - isikut, kes tavaolukorras on elukutse tõttu mõistetud rolandbartheslikku kirjutamisüksildusse - on pandud publiku ette rääkima, siis tekib paratamatult küsimus ehtugrimugriliku mõtteviisi kohta, mis peab kõnelemist hõbedaks, vaikimist kullaks. Pärin Reinult kuidas see ütlus teda kõnetab ja saan vastuse, et vaikus võib vahel rääkida palju rohkem kui sõnad või helid ... Oma raamatus kirjutab ta, kuidas Põhjala puhas õhk heliseb ning kuidas seal on võimalik kogeda ka absoluutset vaikust või kuulda kuulmatut. Esialgu on see Reinu sõnul hirmutav, kuid lõpuks muutub jõuks ja väeks - see on hetk, mil ta taipas, miks me, ugrimugrid, nii palju vaikime ... See ei ole ebaviisakus, nagu vahel arvatakse, vaid meie sügav loomus - vaikuse jõu ja väe tunnetamise oskus.

Vestleme edasi ... kirjutamisest, raamatu ja ajakirjandusliku teksti kirjutamise vahest. "Minu ugrimugri" oli autori sõnul tal peas olemas, nii et kirjutamine tähendas olemasoleva teksti vormistamist, kirjapanemist ... Eneses oleva raamatu avastas ta aga Kadrina basseinis hüljest mängides - nagu ta ise oma hommikusi ujumisi nimetab.

Seotud lood:

"On olnud hulgi nii naljakaid kui ka kurbi hetki, rääkimata sellest, et olen pidevalt mõelnud meie - soomeugrilaste püsimise saladuse peale. Ja võib-olla selle ka leidnud ... Sumamine sai basseinis sumatud ja mõte valmis mõeldud, nüüd jäi üle vaid teostus ... Nii lihtne see oligi," kirjutab Rein Petrone Printi blogis raamatu sünniloost, samuti õudusest, mis tabas autorit, kui ta avastas, et oleks lubatud Suure Saladuse äärepealt raamatusse kirja panemata jätnud ... (vt "Kuidas ugrimugride Suurim Saladus oleks peaaegu ugrimugri raamatust välja jäänud" http://petroneprint.wordpress.com/).

Ajakirjaniku igapäevatööga seoses meenub akadeemik Juhan Peegli mõte ajakirjaniku ametist kui ebadelikaatsemast ametist (mis oli ühtlasi vastus tudengite küsimusele, miks õppejõud ise ajakirjaniku tööd ei teinud). Rein Sikk näeb oma ajakirjanduslikus igapäevatöös aga konkreetset missiooni, mis sunnib isiklikud ambitsioonid (kirjutamis-, suhtlemis- ja muud personaalsed vajadused) varju jätma ning otseselt Eesti riigi teenimisele keskenduma. See on arusaam, mida ta oma tudengiteltki ootab.

2010. aastal valis Eesti ajakirjanike liit parimaks ajakirjanikuks Rein Siku. Pärin: "Kuidas selline tunnustus Teile kui ajakirjanikule mõjus?" Rein vastab: "Olen üsna pikalt olnud erinevatel erialastel konkurssidel nn igavene teine," naerab ja jätkab: "see tunnustus lõhkus reegli ja kindlasti on see meeldiv kinnitus, et olen oma töös õigel teel."

Vestleme edasi, küsin: "Teie ugrimugri rännakud on justkui palverännakud iseenesesse, kuid samas olete sõnastanud ka üldisi ugrimugri identiteeti puudutavaid mõtteid. Kui kaugele Te geograafiliselt neil rännakutel käinud olete?" Vastuseks kuuleme lugu sellest, kuidas Rein ehedaimalt suurte ja väikeste rahvaste maailmapildi erinevusi tajus, jõudes otsaga ka ugrimugri ilmani. See oli 2001. aastal Ameerikas Arizona osariigi pealinna Phoenixi ligiduses Grande Pueblos, kus parajasti toimus kõigi Arizona kandi suuremate ja väiksemate indiaanihõimude üks kõige tähtsamaid kokkusaamisi - indiaanlaste aastalaat. Ugrimugrid tundsid end seal hästi, sest hetkel, mil ununeb ameerikalik kiip-smailing, muutub võimalikuks ehe mõistmine - kahe väikese rahva kohtumine.

Erinevad identiteedid, maailmatajud väljenduvad väga selgesti ka rahvusköögis ja söömistavades. Tunnen huvi Reinu eredaima ugrimugriliku maitseelamuse vastu. "Ma ei oska ühegi hõimurahva kööki teistest paremaks pidada. Kõige-kõige olulisem on kohalikku toitu maitsta - see tagab alati ka elamuse.

Loe veel

Kõik ugrimugrid on üldiselt ka veresööjad," Räägib Rein ... "Tee ugrimugri inimese südamesse läheb ... otse läbi suu. Kui sa oskad austada põlisrahva söökejooke, rääkimata söömise-joomise traditsioonidest, siis võib kindel olla, et suhted laabuvad nagu lepase reega. Rääkimata maitseelamustest" ... (vt "Kuidas veresööja sai kajakanäksijatega sõbraks" lk 87).

Ma ei küsi Reinult, mis on ugrimugri suurim saladus, et säiliks raamatu lugemise põnevus (seda kuuldes naerab Rein ja ütleb, et kui ma ka küsiks selle kohta, siis ta lihtsalt ei vastaks) ... Räägime hoopis kurvameelsuse ja depressiivsuse või külmade ja mornide põhjamaalaste müüdist. Justin Petrone kahtlustab "Minu Eestis", et meie kurvameelsus on seotud otseselt sellega, mida me sööme (eriti on see tema arust seotud vaagnal alati võdiseva süldi, verest tehtud vorstide ning ülekeedetud pelmeenidega, mis on Petrone jaoks sügavalt šokeerivad nähtused taldrikul). Mind huvitab ka ugrimugrilaste enesehävituslik töökus, mis vahel justkui hävitaks rõõmuvõime üldiselt. Reinu sõnul on see valiku küsimus: kas keskenduda kaamosele, masendusele, ületöötamisele ja -väsimusele või eelistada elurõõmu. Rein valib rõõmu ...
___________________________________________________

Rein Sikk (sündinud 26. juunil 1961 Tallinnas) on eesti ajakirjanik.
Ta on õppinud Tallinna 21. koolis ja kõrghariduse saanud Tartu ülikoolist (ajakirjanduse erialal). Sikk on töötanud ajalehtedes Punane Täht, Rahva Hääl, Eesti Sõnumid, Virumaa Teataja ja Eesti Päevaleht.
Ta on teinud kaastööd kõigile Eesti telekanalitele reporterina, saadete "Viru Regi" ja A4 saatejuhina; tegutsenud "Vikerhommiku" saatejuhina. Ta oli Vikerraadio "Argipäevasaate" üks saatejuhtidest. Tunnustus: Aasta ajakirjanik 2010. Žürii tunnustas tema annet ja tööd, vastutust, hoolivust ja lugupidamist inimestest, kellest ja kellele ta kirjutab.

Isiklikku: Tema ema Milvi Sikk ja isa olid samuti ajakirjanikud. Rein Sikk elab Kadrinas. Ta on abielus, peres on poeg ja tütar. Hobi korras on Sikk Tarvanpää rahvatantsuseltsi, Kadrina saunaklubi ja Rakvere ooperiklubi liige. Allikas: Vikipeedia