Meistrid, sellid, õpipoisid
Peetri põhikooli puutööklassis valmistub Indrek Roosi kahe koolitunni pikkuseks meisterdamiseks 1.-4. klassi käsitööhuvilistega. Ei lähe palju aega, kui ruumi hakkab voorima väikseid selle, kes läbisegi annavad teada, kuidas neil koolipäev kulges. Tundub, et Indrek suudab korraga tegeleda kõigiga ja jagada tähelepanu, nagu teda ennast oleks rohkem kui lapsi. Kusjuures puutööklassi satub rohkem tüdrukuid kui poisse!
Teeme võinuga!
Õpilased hakkavad mulle ja fotograafile demonstreerima oma varem valminud kujusid. Paari sentimeetri jämedustest okstest lõigatud jupid on tehtud näiteks lehmaks, lambaks või seaks. „Tammsaare muuseum pakkus välja teha karjalaste mänguasju, sellega me aprillikuus põhiliselt tegelesime," selgitab Indrek. „Kingime need muuseumile ja vastutasuks saavad lapsed tasuta ekskursiooni."
Lapsed näitavad fotograafile, kuidas karjalapsed kunagi puust lehmakesi vestsid. Kõik on äärmiselt asjalikud, mõnel suurest keskendumisest lausa keel suust väljas. Noad käivad šahh ja šahh. Esmapilgul on lausa hirm vaadata, kuidas 7-9aastased nugade välkudes tõsist tööd teevad. „Ei käi noaga ringi! Kui tõused toolilt, pane see kohe käest!" hoiab õpetaja ohutusnõuetel rangelt silma peal. Mari ja Liis näitavad valmis kujusid - täitsa siga ja lammas!
Uueks tunniülesandeks saab võinoa valmistamine. „Kust ma saan paberit? Kus on pliiats? Kus on mu käärid? Aga mida mina teen? See taburet on katki! Joonista mulle tulemärk! Palju kell on? Aga nüüd? Aga nüüd?" küsivad, paluvad, seletavad lapsed läbisegi. Ma ei jõua enam ammu järge pidada, kuid Indrek lahendab kõik probleemid rahulikult ja järgemööda.
Saan lõpuks isegi pliiatsi ja paberi pihku ning hakkan võinoa kavandit paberile joonistama. Kristiinal on skits juba valmis - sõrmeaukudega hiigelsuur võinuga. „See meenutab ehk veidi pannilabidat, või mis?" küsib Indrek tüdrukult muigelsui. „Ja neid sõrmekohti on sul pärast väga keeruline vesta." Kristiina läheb kavandit parandama.
Ka minu kavand saab veidi kriitikat ja soovitusi, millise kujuga võinuga praktikas palju mugavam käsitseda oleks.
Saagimine nagu õmblemine
Igaühe kavand on omanäoline ja eriline, kõik on rahul ja asjalikud, aeg-ajalt jälle midagi hüüatades või paludes. Õpetaja käib järjest iga lapse juures ja jagab kogu aeg soovitusi.
Kui šabloon valmis, kanname selle paarilise Kristiinaga pliiatsi abil pärnapuust plaadile. Kristiina saeb hoolega mittevajaliku osa plaadist ära.
Kui tüdruk on märkimisega ühele poole jõudnud, läheme teise töölaua juurde oma nugade kujundeid jõhvsaega välja lõikama. „Näed, siin on saag ja selle paned niimoodi kaenla alla," õpetab ta. Vaatan tema oluliselt suuremat võinuga ja mõtisklen, et oma väikse noakesega jõuan ma küll ruttu ühele poole.
Noa kumeruste ja käändude kallal nokitsedes tahaks ka keele suust välja ajada, kuid hoian seda vägisi hammaste taga. Tõsine keskendumine ja hoolikas töö nõuab lihtsalt keele abi. Sellega meenub lugu, kuidas üks mees habet ajades kord keelde lõikas.
Nühin ja saen, kuid ikka takerdub tera kuhugi, käsi väsib ära, sirged jooned lähevad laineliseks. Kristiina naerab vahepeal ja raputab kätt. „Sureb ära," selgitab ta. Indrek tuleb ja õpetab. „Jõhvsaega saagimine on nagu õmblemine. Tera käib kogu aeg ühe koha peal üles-alla ja siis vajadusel liigutad aeglaselt materjali."
Sedamoodi tegutsedes kulgeb töö tõesti lihtsamalt.
Olen oma noakesega poole peale jõudnud, kui Kristiinal kukub pauhti tükk puitu maha ja lauale jääb ilusti välja lõigatud nuga. Ja mina mõtlesin veel, et pean talle pärast appigi minema. Poleks ime, kui ma ta enda käkerdise juurde varsti appi kutsuks.
Maailma ilusaim nuga
Tüdruk asub nüüd noatera vestma. Veidi aja pärast jõuan talle järele. Kristiina kommenteerib asjalikult oma tööprotsessi ja kriimustab noaga õrnalt näppu. „Näed, esimest korda juhtus! Mitte kunagi varem pole näppu lõiganud!" naerab ta oma verist sõrme vaadates. Ega töö sellest katki jää, plaaster peale ja ikka edasi!
Vestmise ajal polegi lobisemine lubatud - kui pilk korragi töölt tõuseb, on oht endale viga teha. Teine tüdruk Liis käib aeg-ajalt mu kandilist nuga vaatamas ja muudkui kiidab: „Nii ilus nuga!" Liis täna nuga ei tee. Tema hoopis lõikab puidust ruutudele oma nimetähti sisse. „See on väga meditatiivne tegevus," selgitab õpetaja. Lastele see sõna suurt midagi ei ütle, kuid nende keskendunud pilgud räägivad isegi enda eest.
Poisid demonstreerivad oma puitautosid, ka nemad ei tegele nugadega. Vildikatega värvitud masinad paistavad eriti uhked ja rattad sõidavad all nagu päris autol. Õpetaja kiidab aeg-ajalt lapsi, kel tuleb vestmine hästi välja.
Ma jään lootma lihvimise peale, sest mida rohkem ma oma nuga vestan, seda kandilisemaks see muutub. Indrek tuleb ja tasandab sujuvalt paari liigutusega kõik mu konarused. Hakkab ilmet võtma! Lõpuks siis lemmikosa - lihvimine. Särk, püksid ja silmnägu on kõigil tolmu täis, kuid seda hoogsamalt töö kulgeb. Kuna aeg saab peatselt täis, siis lapsed jätavad noad klassi, et nendega järgmine kord jätkata. Mina saan noa kaasa, et selle kodus lõpetada.
Meenutan üht oma luuletust poisist, kes laperguse südame tööõpetuse tunnis meisterdas ja pärast seda pikalt imetles. Esimest korda tunnen isegi, mida see poiss mõelda võis. Imetlen oma vähe viltust ja krobelist nuga, mis ometi paistab nagu kõige erilisem ja ilusam võinuga, mis eales tehtud. Kui palju rõõmu ühest puutükist ja tõesti: teraapiline ja meditatiivne tegevus. Kui lapsed saavad seda igal nädalal kogeda, siis on neil väga vedanud!
