Seal pidi soovijaile müüdama ka killustikku ja seda väga soodsalt - 11 eesti krooni tonn. Aga see hind kehtib siis, kui ostate terve raudteeešeloni.

Teeäärde jäi Sillamäe linn, mis oli aastaid külastajaile suletud - kaevandati uraani. Seda oli aga üsna vähe ja nüüd on linn juba ammu kõigile avatud.

Järgmine huvitav koht oli Kukruse mõis ehk polaarmõis, mis kuulus polaaruurija von Tollile. Huvitav oli seal ka see, et kõige kohta, mis mõisas näha anti, selgitati kohe alguses ja siis sai igaüks vaadata, mis talle rohkem meeldis. Ühes toas sai kehastuda ümber von Tolli aega, kui kasutasid vastavaid kostüüme. Kauksi puhkebaas oli koht, kus sõime õhtust ja kuhu jäime ööbima. Seal oli meil õhtul kohtumine kohaliku külaseltsiga.

See oli huvitav selles mõttes, et neil oli palju sellist, mis meilgi, aga uusi mõtteid oli ka hulgana. Üks suuremaid plaane teiste hulgas oli neil oma küla ajaloo jäädvustamine. Sellega oli juba algust tehtud. Ka unistavad nad oma küla majast, mille jaoks on detailplaneeringus eraldatud külaplats.

Meie omalt poolt rääkisime tegemistest Mõnuste ja Kohatu külas. Järgmise päeva hommikul kui kohv joodud asusime teele Raja kultuurimajja, kus pidime kohtuma sealse külaseltsiga. Vastuvõtt oli südamlik. Kohe alguses sujus omavaheline suhtlemine pingeteta. Kasutati nii eesti kui vene keelt.

Toimus ühine kontsert: Raja kultuurimaja ansambel (venekeelne) ja Kernu valla tantsumemmed. Lõpuks laulsime ja tantsisime koos. Muidugi rääkisime ka muudest tegemistest.

Ärasõit kippus venima. Lahkusime sealt teadmisega, et kohtume kindlasti veel ja siis juba Kernus.

Edasi läheb sõit Kokora küla suunas. See asub Põhja-Tartumaal Alatskivi vallas. Kohalik külaselts juba ootas meid oma uues majas, mille nad olid sõna otseses mõttes nullist - see tähendab küll, et lambalaudast - ehitanud. Neil oli seal teisel korrusel juba väike raamatukogu, mis ühtlasi ka lugemistoa ülesannet täitis. Alumine korrus oli ürituste jaoks. Meiegi tantsisime seal. Külaselts oli neil seal kõige hingeks. Nad on uhked oma töö ja vaevaga loodud kaunite kodude üle.

Aeg oli sealmaal, et vurasime Alatskivi poole. Esmalt lossi ekskursioon. Alatskivi lossi peetakse üheks kaunimaks uusgooti stiilis ehitiseks kogu Baltikumis. Lossi lasi ehitada parun Nolcen oma mõrsjale. Tänaseks on loss jälle väga kaunis. Restaureerimistööd jätkuvad. Lõunat sõime lossi restoranis. Oli uhke tunne teades, et restorani peakokk on Mart Tammemets.

Edasi läksime Kolkjale vene vanausuliste muuseumi. Muuseum asub kunagise Kolkja põhikooli ruumides, seal on sisustatud tüüpiline vanausuliste elutuba voodite, laua, kummuti ja peegliga. Oluline koht on jumala jaoks. Põhiline erinevus ortodoksidest on vanausulistel ristimärgi löömises ja ristimise protseduuris. Sealsetele lastele õpetatakse koolis vanaslaavi keelt. Muuseumi giid oli ääretult sisuka ja huvitava jutuga.

Kogu selle reisi vältel püsis kõrgel huvi kala, sibula ja küüslaugu vastu. Kõige populaarsem oli sibul, neid kandsime bussi kottide kaupa. Küüslauguga oli kesisem, saak oli sel aastal väike olnud.

Sõit oli huvitav ja pakkus kindlasti igale maitsele midagi.

Sirje Nokkur, Pille Vanker, Maido Kaljur - teie osa oli reisi õnnestumises kõige suurem. Täname!