„Esimene raamat on tõsieluliste sugemetega, aga mitte otse elust maha kirjutatud," rääkis Tuule Lind, kes valis endale sellise kujundliku autorinime. Hiljem on selgunud, et paar sellenimelist inimest elab Eestis veel.

Viis raamatut on valmis

Ühes arvustuses nimetati „Pööratud kuud" valusalt ausaks, mille lugemine külmaks ei jäta. Esikraamatu edu innustas kirjutamist jätkama. Nii valmisid „Päev algab öösel" (2010), „Vale tõde" (2011) ja „Eelijapäev" (2012). Veebruari alguses saatis Tuule Lind ära oma viienda raamatu käsikirja. Ikka Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusele, mille tulemused selguvad suve hakul.

Esimesed raamatud valminud kergemalt, viies käsikiri küpses ligi kaks aastat. Varem teda ümbritsev sagin ei seganud, nüüd tahab ta kirjutamiseks vaikust, et saaks süveneda. Käsikirjade esimene lugeja on sõbranna, kelle märkusi ta teksti viimistlemisel ka arvestab.

 „Olen tänulik, et Tänapäev võtab avaldada sääraseid tundmatuid sõnaseadjaid nagu mina. Kõigis mu raamatutes on seiku, mis on elust maha kirjutatud, aga üldiselt on need ikka väljamõeldised. Lugude väljamõtlemine on huvitav, kogu see protsess, kuidas erinevad sündmused ja inimesed kokku viia. Tööl õmblusmasina taga istudes tuleb pähe häid lauseid.

Korrutan neid mõttes seni, kuni nad pähe jäävad, et hiljem kodus kirja panna," kirjeldas autor oma loomeprotsessi. Tema raamatute tegevus hargneb kiiresti, kirjelduste „sõber" ta pole ja lugejad on öelnud, et raamatut ei saa käest ära panna - tahad ruttu teada, mis edasi tuleb.

Enereirooniliselt märkinud autor kord oma kirjastajale, et kultuuriminister Lang võrdleks tema stiili ilmselt Barbara Cartlandi raamatutega ja tõsiusklikud kirjandustegelased ei arvaks tema loomingust palju.

Mihkel Mõisnik vastas, et neid raamatuid võib pidada meelelahutuslikuks kirjanduseks. Mõnes lugejate kommentaariumis on neid nimetatud ka naistekateks.

 „Kui mu raamatud leiavad oma lugejaskonna, siis las nad olla just sellised. Kirjutan nii nagu oskan," nentis Tuule Lind. Lugejad on Tuule Linnu raamatud igatahes üles leidnud.

Tema „Eelijapäev" oli mullu Eesti rahvaraamatukogude laenutuste TOPis 16. kohal ja mitmel kuul ka esikümnes.

 „Ühtki oma raamatut ma teisest kõrgemalt ei hinda, kõigil neil on oma tähtsus," ütles Tuule Lind, kellel keerlevad peas juba uued ideed. Kooliajal olnud tal kirjandite kirjutamisega tavaline suhe ja ega ta oleks osanud arvata, et hakkab raamatuid kirjutama.

Kohtumisel lugejatega on ta kirjutamise kohta öelnud, et kui ei proovi, ei saa sa kunagi teada, milleks sa suuteline oled.

Mälumängust monoloogideni

Maret Germani esimene avalikkuse ette astumine oli kui luulevormis protest õmblejate napi töötasu teemal, mille keegi kolleegidest riputas stendile. Mõnikord on ta teinud tuntud viisidele laulusõnu, mida on kantud ette tähtpäevade puhul.

Sipa küla jaaniõhtutel on Maret esitanud oma vahetekste. Naisansambli Cantare, kus ta samuti laulab, suviste reiside õhtute sisustamiseks on ta kirjutanud humoorikaid tekste. Kuuendasse raamatusse tahaks ta need monoloogid sisse panna.

„Raamatu pealkiri on juba olemas, nii et pean jälle nagu Tagurpidi-Ants pealkirja järgi sisu tegema hakkama, nagu oli ka „Eelijapäeva" puhul," avas kirjutaja uusi plaane. Ta arvab, et küllap on tulnud loomesoon oma emalt Laine Kaselt, kes oli aastaid Sipas kultuuritöötaja.

Häid teadmisi on German näidanud mälumänguski. Kui teleekraanil käis „Miljonimäng", pääses ta mitu korda saatesse ja lahkus seal rahaliste võitudega. „Algul ma ei julgenud riskida ja võtsin raha välja, kui vastust ei teadnud - teadsin, et küttepuude eest on vaja maksta -, kolmandal korral riskisin ja võitsin 32 000 krooni," meenutas ta muheledes.