Meretagune asi - Ahvenamaa on uhke maa

Uskumatu, kui tintmust võib olla juba sügishommik. Vanasõna ütleb selle kohta, et ei näe sõrmegi suhu pista. Just sellisel varajasel tunnil koguneb reisiseltskond, Karksi Haridus- ja Kultuuriselts, kohtumispaika, et alustada sõitu Tallinna suunas.

Päikese punaketas kerkib metsade tagant alles viie paiku. On Eestimaa suve lõpp.

Laevasõit Helsingisse on imeline ja jätkub Ahvenamaa (eestikeelne nimi), Ahvenanmaa (soomekeelne variant), Ålandi (rootsikeelne nimekuju) suunas.

See on rohkem kui 6500 saare, laiu, „hülgenina" maa. Punakad, hallid, mustjasvalged merest kerkinud kaljud vahelduvad rikkalike lehtpuu- või segametsadega. Jah, loodus on kõige suurem kunstnik: kui hästi on ta sobitanud halli põdrasambliku punetavate pohlamarjade või erkroheliste samblalaikudega, mille sülest on pistnud oma ninad välja pruunid puravikunöpsid.

Ahvenamaa ei ole kiirustavate, kuhugi ruttavate, klaasi-betooni armastavate jaoks. See on rahu ja tasakaalu maa. Siin on mõeldud kõigele olulisele: punase sookivikillustikuga teed viivad kuhu vaja. Ja kui tee otsa lõpeb, võid istuda lodjale või praamile ning sõita soovitud suunas. Kui oled hilinenud, võtad aega rahulikult, vaatad merd ja imetled loodust, kuni tuleb järgmine praam.

Ahvenamaa on uhke maa. Korduvalt on ta soovinud kuuluda Rootsimaa koosseisu, sest 94,5% elanikkonnast on rootsikeelne. Taotlustel pole olnud tulu, sestap elab 27 700 elanikku endiselt rootsikeelsena Soome halduses. Kuid neil on oma lipp, vapp, parlament, riigikeel ja 16 omavalitsusüksust.

Ahvenamaa elatub suurel määral turismist. Siin pole uhkeid losse ega vaatetorne, kuid on oma armas koduloomuuseum, kindlusevaremed, 4-mastiline muuseum-purjelaev Pommern, kodune õllepruulikoda, kauni arhitektuuriga pealinn Marienhamn ja muidugi loodus, mis pakub nii silmailu kui südamerahu.

Õhtud veedame seltsielu elades ühises kööginurgas, kus mõnusa teetassi taga „jätkub juttu kauemaks" (naiste asi!). Vahetatakse retsepte, räägitakse naljakatest juhtumistest. Niisugused õhtud liidavad, naer on kosutuseks ja igapäevamured haihtuvad. Huumoriga pooleks meenutatakse vanust taunides, et vanasti rääkisime poistest ja suudlustest, siis oma tarkadest lastest ning lastelastest, nüüd tervisest ja „kas sina ka seda rohtu võtad?". Laulugi meisterdasime valmis. See koosneb meie peatuspaikade nimedest: Brandö - Vardö - Eckerö - Brandö - Vardö - Eckerö.

Neli päeva Ahvenamaal möödusid kiirelt ja taas on kodutee jalge all. Sõit sai teoks Karksi Haridusseltsi poolt LEADER programmile esitatud projekti toetusel, mille eest oleme tänulikud Helve Joonele ja Anne Kaljumäele.

Aga seda „meretagust asja" tuleb ise kaema sõita, sest ainult nii saad osa sellest imepärasest uhkest maast.