Ta pole Puismaal käinud üle 30 aasta ning uudistab kohti, kuhu oma paaritunnisel rännakul juhtume. Linda seenemetsad algavad Puismaa külje alt Nõmmiste talu juurest ja lõpevad kümmekond kilomeetrit eemal Tänavjärvega. Söögiseentest kasvab neis peamiselt männi- ja kuuseriisikas ning pilvik, kuid leidub ka kitsemampleid, erinevaid puravikke ja kukeseeni. Võib juhtuda, et leiad mõne värske murumuna, mis praetuna mekib maitsvalt.

Kõige riskantsem on korjata kitsemampleid, mida seenelised kipuvad vahel segi ajama valge kärbseseenega. Kitsemamplil on jala ümber küll rõngas, kuid see pole kunagi kübara alt valge ning sel puudub ka kärbseseene kotjas moodustis jala all.

Metsa tasub jätta ka panterkärbseseen, mida vahel aetakse segi suure sirmikuga. Panterkärbseseene kübaral on heledad täpid tumedal taustal, suurel sirmikul tumedad soomused heledal taustal.

Mükoloogid soovitavad meie kandi seentest metsa jätta ka sooriisika, mille mürgisus säilib kupatamisel. Erinevalt teistest riisikatest ei ole sooriisikal valget piima.

Kus on, sinna tuleb

Linda soovitab metsas seeni otsides silmas pidada tee- ja raja-ääri, sest seened armastavad sageli just seal kasvada. Samuti tasub läbi vaadata suurte vanade ussitanud seente lähiümbrus. “Näe, suur pilvik! Äkki on ümber ka väikeseid lapsi tal…”ütleb Linda meie retkel kolm-neli korda. Paraku jäävad pilvikutited leidmata, sest soojast ja vihmast on liiga vähe aega möödas.

Linda soovitab süüa ainult neid seeni, mida kindla peale tunned. Kui seen on võõras, siis saab alati vaadata järgi internetist, sirvida seeneraamatuid või äärmisel juhul leida mõne seeneteadlase ja nõu küsida.

Terav silm

Paar päeva hiljem läheme Padise ja Aruküla vahel asuvasse männikusse seenele Räpina aianduskooli haridusega Padise lasteaiaõpetaja Kati Urvikuga.

Katil ja Lindal leidub üks ühine joon: erinevalt minusugusest võhiklikust algajast seenelisest tabab nende silm tillukesi seeni seal, kus minu jaoks laiub ühtlane samblaväli. “Ma olen metsamehe tütar, kogu elu Padise metsas käinud,” põhjendab Kati teravat silma. Ta soovitab seenele minna pigem pilves kui päikeselise ilmaga, sest siis hakkavad seened paremini silma. Eriti hea, kui sajab veel veidi vihma, lisab ta.

Oma isalt on tal üks soovitus veel varuks: kui võtad seene, siis pane samblik seene asemele tagasi, sest siis säilib maapinnas niiskus ning edaspidi kasvavad seal seened sama hästi kui enne seenelise tulekut. Tõeline seeneaeg ootab ees. Vaja on ainult veel veidi vihma ning tiba sooja ei teeks ka paha.

Kati Urviku soovitused:

Mine julgelt metsa seenele.
Võta terav nuga kindlasti kaasa.
Korja neid seeni, mida tead ja tunned.
Võta telefon metsa kaasa juhuks, kui peaksid ära eksima.

Küülikupasta kukeseente ja valge veiniga neljale

2 küüliku tagakoiba
0,5 valget mugulsibulat
2 küüslauguküünt,
purustatud 300 g kukeseeni
peotäis majoraani, hakituna
3 dl kuiva valget veini
200 ml vahukoort
0,5 dl vett
soola, pipart
300g pastat, spagette või Pennesid
100 g riivitud parmesani

Kuumuta pannil sibul klaasjaks, poole pealt lisa purustatud küüslauguküüned, kukeseened ja majoraan. Kuumuta kõik läbi. Veereta küülikutükke soola-pipraga maitsestatud jahus. Pruunista pannil koivad mõlemalt poolt kuldseks ning lisa need küüslaugu-sibulasegu juurde. Lisa vein ja vesi ning hauta pliidil madalal kuumusel kaane all 55 minutit.

Kui küülik on valminud, keeda pastat soolaga maitsestatud vees vastavalt pakendil märgitud juhistele (pasta peab jääma aldente).

Aseta küülikutükid potist taldrikule ning eralda liha kontidelt. Haki küülikuliha veidi väiksemaks.
Kurna hautamisvedelik läbi sõela(jäta vedelik alles) ning aseta pann uuesti tulele. Lisa pannile kergelt segades juurde pasta ja vahukoor. Kuumuta keemiseni.

Kui pasta jääb liiga kuiv, vala juurde veidi hautamisvedelikku. Sega pastale sisse parmesan ning küülikuliha ja serveeri kohe. Kõrvale pokaal külma valget veini ja paar viilu värsket ciabattat.

Head isu!