„Mida mustikat?!?" autorid Illukal külas
No tegelikult püüdis Kristi algul ikka selliseid ilusaid kunstpilte teha, akvarellidega ja puha, kuid siis ütles Myrakas, et need peaksid ikka sellised natuke napakad olema. Eks siis hakkas Kristi neid pilte üha napakamateks tegema ja sellistena need siis ka raamatusse jõudsid. Kahe suvekuuga said valmis lood ja pildid, edasi hakkas tegutsema juba kirjastus ja aasta lõpuks ta valmis saigi - muhe ja lahe raamatuke.
Elavalt esitlemas ongi seda seni käidud vaid Myraka kodukandis Elvas (märtsis) ja Kristi päritolumaal Ida-Virus. Kahte siinsesse päeva mahtus kolm kohtumist: neljapäeval Toila Gümnaasiumis ja Jõhvi keskraamatukogus ning reede hommikul Illuka mõisas. Kõik kaasavõetud raamatud läksid käest kui soojad saiad ja hulgale soovijatele tuli neid veel hiljem postiga järelegi saata. Küsimusi sadas kümneid ja nii sai lastele selgemaks ka see, kuidas üks raamat üleüldse valmib. Samuti julgustas Myrakas lapsi loominguga tegelema. „Matemaatikas on asi selge, et 2+2 on 4 ja muud vastust siin olla ei saagi, mõne teise numbri pakkumine oleks juba vale, loomingus aga valesid vastuseid pole. Igasuguse kunstiga tegelemine ainult õilistab inimest," lausus Myrakas. „Selle raamatuga on nii, et see oli ka minu jaoks paras seiklus," jätkas Myrakas. „Ega ma esimeste lugude valmis saades veel isegi teadnud, kuhu see kõik jõuda võiks. Nüüd on nii, et kirjastus palus sellele raamatule juba järgegi."
Lastelt sadas igat masti küsimusi, muude hulgas, et kelleks tahtsite väiksena saada? Kelleks tahate saada nüüd, kui raamat valmis on? Miks sellel varesel just punased silmad on? No Myraka muhedad vastused kõlasid järgmiselt: „Väiksena tahtsin saada kuulsaks muusikuks, nüüd on aga nii, et mina juba olen Myrakas ja jään ka Myrakaks. Ja eks punaste silmade põhjus ole ikka ohtras käärinud õunte söömises."
Muusikaga tegelebki Myrakas igapäevaselt, 8 aastat oli ta Ugala teatri heliala juht, nüüd aga ise ettevõtjana teeb tellimuse peale helikujundusi ja mängib bändis. Laiemale üldsusele teadmiseks, et laste muusikali „Limpa" helipilt on Myraka loodud ning Nipiraamatu lugejailegi tuleb see nimi tuttav ette, leides ajakirja kaante vahelt tema lobeda sulega kirjutatud kolumni.
Kõiki laste pärimisi ei jõua siinkohal lugejani tuua, neid sadas ka Kristile, kes enda sõnul pole joonistamist ega kunsti süvitsi kusagil koolis õppinud, küll aga kiidab ta oma põhikooli kunstiõpetajat, kel selles osas oluline roll on. Küll aga mäletab ta ennast juba lapsest saati igal hetkel lugemas ja joonistamas - vihikute lehekülgi kunstiliselt kujundamas, nagu ta ise muigamisi ütleb.
Sellega on aga nii nagu iga asjaga, et kui iga päev ei harjuta, võib „rooste" minna. Kristile meenus üks intervjuu Edgar Valteriga, kus too öelnud, et peab iga päev vähemalt ühe tunni joonistama, et oskus ei hääbuks. Kristi mõelnud siis, et kui selline meister harjutab iga päev tunni, peaks temasugune pintseldaja vähemalt 4 tundi kätt treenima. Julgustab temagi kõiki kätt harjutama, kas siis joonistama või kirjutama. „Tore, kui hinges elab selline Kiidukukk, kes väljundit otsib, olgu selleks siis blogi pidamine või sõpradega rääkimine. Jagage seda, mida oskate või mida teile teha meeldib." Ja jätkab: „Kui ma poleks Myraka õue peal „kiitlemas" käinud, mida kõike mulle teha meeldib, siis poleks tema teadnud ka mulle ettepanekut teha ja ma polekski nii toreda raamatu osaline olnud."
Nii need kohtumised kulgesid: Kristi luges „isu tekitamiseks" ette mõne peatüki ja Myrakas musitseeris taustaks klaveril. Et aga veidikenegi aimu saada, millised tegelased ja seiklused seal kaante vahel elavad-toimuvad, siis siinkohal paar toredat katkendit:
/---/ Ühe õunapuu otsa olid kolinud lihtsalt uued üürilised. Hobune Mauno ja vares Meeme. Puu olid nad sõbralikult pooleks jaganud. Kuna nad kumbki numbreid hästi ei tundnud, siis postiljoni tarvis nimetas Meeme oma poole Valgeks ja Mauno oma poole Klaariks.
Mauno ei olnud päris tavaline hobune. Tema karv oli ruudulise mustriga ja peas oli kaks pisikest kollast sarve. /---/ Maunole meeldis hirmsasti akordioni mängida. Ta tegi seda igal vabal hetkel, ise rõõmsalt kaasa hirnudes. Ta kirjutas ka laule. Raadios neid kunagi ei mängitud aga naabrimehe arvates olid nad päris toredad. /---/ Ja eks vares Meemegi oli üks omamoodi tegelane. Tal olid erkpunased silmad ning ta armastas hullupööra käärinud õunu nokkida.... /---/
/---/ Juuli pani kohe paja tulele ja lõi ajakirja õige koha pealt lahti. „Nii, nüüd oleks vaja õige meeleolu luua!" mõtles ööliblikas ja sobras pisut Mauno plaadiriiulis. „Ahhaa! Kokanduslike ballaadide paremik paaniflöödil! Just see, mida vajan!" Skliss peitis pea ühe puulehe alla. Oli oodata perenaise uhkemaid laulu- ja tantsunumbreid. /---/
P.S. Kõik need seiklused on välja antud ka audioraamatuna, mille on sisse lugenud Ugala näitleja Tanel Ingi. Kuulamist jagub 2,5 tunni jagu, nii et kui on mõni pikem sõit plaanis, siis võib kuulamisega rahulikult kogu aja ära sisustada.
Kõik, kelles tekkis nüüd tahtmine selle raamatu omanikuks saada, võivad sammud seada Apollo või Rahva Raamatu poodidesse või küsida allakirjutanult, kes need soovid täita püüab.
