Mida peaks teadma omandi ja naabrite kohta ehk ela ise ja lase teistel ka elada
Ja hoopis arusaamatuna tundub, et ka naabritel on õigus kasutada oma kinnistut nii, nagu nad õigeks peavad. KOV ei saa naaber kinnisasjade omanike õiguste hindamisel eelistada üht omanikku teisele ja õiguste kasutamisega kaasnevad ka kohustused arvestada naabri seadusega kaitstud huve. Ka riigikohus on avaldanud arvamust, et naaberkinnisasja omanik ei saa keelata teisele kinnisasjale ehitamist ainuüksi seetõttu, et talle ei meeldi, et keegi tema kinnisasja läheduses elaks või varjaks tema metsavaadet.
Kinnistu omaniku kohustusi on paljudes seadustes, kuid naabrusõigused (eraõiguslikud kinnisomandi kitsendused) on kirjas asjaõigusseaduses. Seaduses on kirjas, et omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist, ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (AÕS § 143).
Ka puulehtede lendu ei saa takistada ja puu istutamist ei saa keelata. Vastupidi, tervisliku elukeskkonna tagamiseks on ehitamisel kohustuslik säästa kõrghaljastus ja krundile jäävate puude mahavõtmiseks on enamasti vajalik linnavalitsuse luba. Puud on looduslikud õhu puhastajad, lisaks vajalikud privaatsuse tagamiseks ning müra ja heitgaaside leviku tõkestamiseks.
Sügisel on küll lehtedest rohkem tüli kui kasu ja ka linnavalitsus püüab kinnistuomanikke omalt poolt vähemalt lehtede äraveoga toetada. Kinnistute piiril kasvavad puud ja põõsad on naabrite
kaasomandis ning nende hooldamine on mõlema kinnistu omaniku kohustus (§ 150).
Kui naabrid on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest. Isegi kui asi on vajalik vaid ühe naabri huvides, ei või seda asja tema nõusolekuta kõrvaldada ega muuta (§ 151).
Kinnisasja omanikul on õigus ära lõigata ja endale võtta naaberkinnisasjalt tema kinnisasjale ulatuvad puude ja põõsaste juured, oksad ja viljad, kui need kahjustavad kinnisasja kasutamist ja naaber ei ole neid hoiatusele vaatamata selleks vajaliku aja jooksul kõrvaldanud.
Kinnisasja omanikul on õigus võtta puult või põõsalt vilju, mis kasvavad üle tema piiri ja on kukkunud tema kinnisasjale naaberkinnisasjalt kasvavalt puult või põõsalt (§ 149).
Seadus kehtestab ka, et kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik. Tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine (§ 147).
Asjaõigusseaduses on kehtetuks tunnistatud § 142 võõral maatükil viibimise nõuetega, kuid nõuded pole kuhugi kadunud, vaid kolinud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 4 pt 2 jakku pealkirjaga „Õigus kasutada võõrast maatükki ja veekogu“. Kuigi linna kinnistuid need nõuded eriti ei puuduta, võib kokkuvõtlikult märkida, et võõral kinnistul võib viibida, korjata looduses vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi, ujuda veekogus ja püüda kala, kui omanik ei ole maatükki (veekogu) piiranud või tähistanud seda viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist
maatükil.
Asjaõigusseaduse nõuete täitmine omanikele pole keeru kas, sest väidetavalt reguleerib seadus naabrussuhteid printsiibil: „Ela ise ja lase teistel ka elada“.
