Mida peidavad endas Padise kloostri varemed? Uurida oleks veel palju
Abikaasa ei soovinud autost väljuda ega minuga kloostrit vaatama tulla. Jäi mind ootama kloostri aia äärde parklasse. Oli juba päris hämar, kui ma mõisahoone poolt kloostrisse sisenesin. Tundsin, et ma ei ole üksi. Mõttes tervitasin sealseid munkasid. Ma olin üksi ja väljas peaaegu pime, aga läksin ikka edasi sügavamale hoone sisse. Akendest paistis natuke veel valgust. Minust läks paremalt kõrvalt paari meetri kauguselt mööda pikk mees mustas, kapuutsiga maani rüüs. Teretasin teda mõttes ja ütlesin, et ma soovin ainult vaadata kloostrit. Meest nägin võib-olla sekund ja siis ta kadus. Kogu see aeg, mis ma kloostris olin, tundsin enda läheduses mitut tegelast.
2011. aasta septembris kutsus vanemarheoloog Villu Kadakas mind koos minu sugulase Märt Aigroga arheoloogilistele väljakaevamistele Padise kloostrisse. Nimelt oli vaja otsida vanu müüre kloostri territooriumilt. Olin kohe rõõmuga nõus. Helistasin oma tuttavatele ekstrasenssidele, et ma viiksin neid Padisele ja nad näitaksid mulle vanade müüride asukohti maa all. Kõik nad keeldusid ja ütlesid, et nad ei taha teispoolsusega tülli minna ja me leiame need müürid ise üles.
"Kohalikud" ei olnud nõus abistama
Kuna olen pendeldamisega natuke tegelenud, siis võtsin pendli Padisele kaasa. Padisele jõudnud, tervitasin kohe "kohalikke" ja küsisin pendliga neilt, kas nad lubavad meil nende territooriumil kaevata. Vastust tuli päris kaua oodata ja siis tuli vastus, et neile see ei meeldi. Ütlesin, et me ei soovi neid häirida, aga kui siin teostame kaevamisi siis võib-olla kunagi klooster taastatakse ja neil saab siis parem elu olema. Küsisin veel, et kas nad aitaksid meil müüre leida. Vastus tuli, et ei aita. Tänasin neid ja läksime ära tööle. Hakkasime jõe ääres olevat küngast kaevama.
Esimesel tööpäeval Villu Kadakas näitas meile ühte keldrit ja küsis, kuidas ennast seal tunneme. Ütlesime, et väga hea ja rahulik on siin olla, kuskilt paistis ruumi ilus päikesekiir. Näis, et Villule meie vastus meeldis. Ta ütles, et enamus inimesi ei taha selles keldriruumis olla, neil hakkab halb või midagi sellist.
Leppimine
Kolmel või neljal esimesel tööpäeval nägin , et see sama kuju, keda ma nägin kloostris esimesel külastusel, seisab kiriku müüri kõrval ja jälgib mind. Niimoodi seisis ta seal päevas paar korda nähtavalt.
Igal hommikul tööle minnes tervitasime "neid" ja õhtul lahkudes soovisime "neile" head õhtut.
Pendliga saime kätte palju müüre, töö edenes väga hästi. Mitte kunagi ei näidanud pendel müüride asukohta valesti. Meil ei olnud ühtegi tühja kaevamist pendli tõttu. Ka "kloostriasukad" teatasid lõpuks meile, et nad on meie tegevusega nõus.
Eraldi sai korjatud väljakaevamiste käigus leitud luud, mille panin ämbriga keldrisse. Paari päeva pärast küsis Villu minult luid, et viib need laborisse. Läksin ämbri järgi, teepeal nuusutasin luid, mulle tundus, et need haisesid kohutavalt. Ma hakkasin sellest oksendama. Villu muigas. Muidugi need ei saanud haiseda, ikkagi 500 aastat vanad loomaluud, mis on mulla seest võetud.
Padisel töötasime veel novembris. Kahju, et rahad said otsa ja seal on väljakaevamised lõppenud. Seal oleks veel väga palju kaevata ja uurida. Jäigi teadmata, miks pendel paari koha peal "lolliks" läks, see tähendab, et hakkas käes hästi tugevalt vedrutama ja tahtis käest minema tõmmata.
Villu ütles küll, et kaevake ja uurige järgi miks pendel nii teeb, aga ilmad läksid külmaks ja pidime minema ära Tallinnasse KUMU juurde kaevama.
