Ohutuks meresõiduks on vaja töökorras varustust ja oludele vastavat veesõidukit, samuti on oluline tunda marsruuti.

Eesti rannikumeres on palju laide ja madalikke, mida võõrad väikelaevnikud ei pruugi teada või kaardil märgata. Täpsustavat infot võimalike ohtude kohta saab lähimatelt vabatahtlikelt merepäästjatelt.

Merepäästemeeskondade asukohad ja kontaktnumbrid leiab päästeliidu https://maps.google.com/maps/ms?msid=209030024585672908914.0004a764b01c5b3c55d52&msa=0 ja Eesti vabatahtliku mere- ja järvepääste kodulehelt http://vomare.ee/et/liikmed. Samuti saab vabatahtlikelt abi pukseerimisvajaduse korral. 

Enne merele suundumist peab alati kontrollima veesõiduki tehnilist seisundit, ilmateadet, kütusekogust, sidevahendite seisukorda ning dokumentide olemasolu. Kõige korrasoleku eest kannab vastutust väikelaeva juht või omanik.

Merepääste olulisim abivahend on päästevest – ilma selleta ei tohi ükski väikelaev teekonda alustada. Mõistlik on päästevest selga panna juba enne merele suundumist, mitte hakata seda paanikas taga otsima, kui õnnetus on juba juhtunud. Välismaine statistika näitab, et 85–90 protsendil vees hukkunud inimestest puudus päästevest. Kindlasti on päästevestist abi vaid siis, kui see on kinnitatud nõuetekohaselt. Päästevest ongi merel esmaseks elupäästjaks. Päästevestid peavad olema ametlikult kinnitatud, õigesti märgistatud ja ilma väliste vigastusteta.

Väikelaevadel on lisaks terve rida nõudeid, mida peab ohutuse huvides kindlasti täitma: nõuetekohane pürotehnika hädasignaali saatmiseks, navigatsioonivahendid ning kui on nõutud päästeparv, peab päästeparve kohtade arv vastama pardalviibijate arvule.

Väikelaeva juhil peab kaasas olema sõiduki registreerimistunnistus ja väikelaeva juhtimisõigust tõendav dokument.

Enne veele suundumist peaks väikelaeva juht näitama reisijatele päästevahendite kasutamist ning tutvustama põhilisi väikelaeva juhtimisvõtteid. Kiireks abi kutsumiseks peab olema kaasas laetud akuga mobiiltelefon.