Miks ja kuidas Käll Itaaliasse sattus
Kui muidu öeldakse saatvate organisatsioonide poolt, et kandideerimisprotsessiks ja kogu vabatahtliku aasta ettevalmistamiseks peaks kuluma vähemalt pool kuni poolteist aastat, siis mul oli vist nii tuli takus, et kiirendasin kogu protsessi poole võrra. Seega kõik on võimalik, kui väga tahta ja ju siis mina nii väga tahtsin, sest siin ma nüüd eksisteerin, musitseerin ja improviseerin. Bienvenuto!
Organisatsioon, kuhu vabatahtlikuks kandideerisin, kannab nime Vedogiovane Asti. Tegu on ühe toreda organisatsiooniga, kuhu kuulub keskeltläbi 20 isikut (haridustöötajad, suhtluseksperdid, psühholoogid, tegevusspetsialistid jne), kelle eesmärk on edendada sotisaalkultuurilisi tegevusi lähisümbruses ja kaugemalgi. Paljud töötavad ka koostöös teiste organisatsioonidega, kes pakuvad lastele ja noortele erinevaid tegevusprogramme ja kultuuriprojekte. Vedogiovane tegeleb ka rahvusvaheliste vahetusprogrammidega noortele (sealhulgas siis ka Euroopa Vabatahtlik Teenistus, mille kaudu mina siia sattusin) ja selle läbi omab palju sidemeid ka muude Euroopa linnade noorteprogrammidega. Näiteks järgmisel nädalal võtan osa projektist, mida viiakse läbi koostöös noortega Rootsist.
Mida ma siis täpsemalt teen (peale pitsasöömise...)
Lisaks sellele, et kuulun Vedogiovane tiimi, löön kaasa ka mitmes teises kohalikus organisatsioonis. Näiteks kuulun Asti kohalike noorte vabatahtlike organisatsiooni Sherwood, kes korraldab linnakeskselt erinevaid häppeninge ja kultuuriüritusi. Olen disaininud neile flaiereid ja plakateid erinevateks üritusteks, dekoreerinud raamatukogu nii seest kui ka väljast ning aidanud neid nädalavahetustel nende väikeses ökobaaris. Igatahes töö on mul siin väga varieeruv.
Teine väga vahva projekt on "V.I.P - L´arte del Sorriso", mis meiekeeli tähendab „kunsti naeratada" - tegu on klouniteraapiaga lastehaiglates ja eriüritustel. Kui projekti alguses meile kõiki neid erinevaid organisatsioone lähemalt tutvustati, tundus klouniparaad teisipäeva õhtuti parajalt naljakas ja sürrealistlik. Algselt proovisin seletada, et ma pole vist päris see õige inimene klouni mängima, ent millegi tõttu ma naasesin ja nüüdseks on nendest inimestest saanud minu kallis klounipere!
Proovige ette kujutada vähemalt 20 inimest, kes kõik kohale saabudes kiljuvad ja plaksutavad ja kallistavad ja kes pole ainult mitte koduperenaised või kohalikud amatöörnäitlejad, vaid ka suured ja tursked mehed või siis teismelised noored ninarõngaste ja tätoveeringutega. Minu isiklik lemmik on üks 60-aastane mees, kes jääb tihti oma toolil tukkuma, olles vast väsinud pikast tööpäevast, aga kui ta korrakski üles suigatab, suudab ta alati öelda midagi nii ebareaalset, et sa naerad pisarateni, või teha grimassi, mis ei kao sul nii pea silme eest! See ongi komöödia, naeruteraapia ja sellest ei saa ju ometigi ilma jääda! Mõiste taga kloun on siin aga tegelikkuses peidus midagi palju sügavamat ja võimsat. Klounide tegevused, nagu mustkunst, trikid ja etendused, sisaldavad endas lugusid minevikust, lapsepõlvest ja olevikust ning kuskil ju ometigi peab ka olema paik, kus kõik saavad end jälle lastena tunda ja välja elada.
Alates märtsist alustan ka tööd lastehaiglas ja järgnevast nädalast asun koos IT-klounidega organisatsioonile uut kodulehekülge looma. Samas ei saa ka mainimata jätta, et anname koos teiste vabatahtlikega koostöös välja ka ajalehte - kirjutame artikleid ja minust on saanud sealjuures ka nende personaalne illustraator. Ma pole kunagi oma elus nii palju kloune joonistanud!
Kloun klouniks, kuid minu isiklikuks projektiks kujunes välja ja ikka veel kujuneb idee avada Astis uus noortekeskus. Praegune maja, kus elumärke võib märgata vaid bändiruumis, mis on väga populaarne, on muidu tühi ja nukker. Meie (mina ja Maureen Prantsusmaalt) projekt on küll uhke ja eesmärgid püstitatud, kuid nüüd ootavad meid ees pikad tööpäevad ja kuud täis erinevaid kohustusi, alustades seinte värvimisest ning lõpetades uue infosüsteemi ülesehitamisega ja programmi loomisega noortele.
Väga meelitav on siinkohal fakt, et meid usaldatakse ja võetakse täisväärtuslike kolleegidena. Meil on võimalus tegutseda 100% enda äranägemise järgi, rajada oma töögraafik ja -ülesanded, küll mõistuse piirides, aga kogemuse mõttes on see suurepärane.
Vahel juhtub nii, et itaallaste pikad õhtused koosolekud tunduvad reaalajas küll paljutõotavad, arutatakse käed kahte lehte laiali, ent kui koosolek läbi, siirduvad kõik koju pastat sööma ja võib juhtuda, et hiljem ei kuule kellestki ei kippu ega kõppu. Seda enam tunneme endil suurt vastutust, et ikka kevadeks uksed avatud ja programm täies hoos oleks!
Rääkides oma n-ö koostööpartneritest, kaasvabatahtlikest, siis see on jälle omaette fiasko. Jagada korterit ühe prantslase, sakslase ja itaallasega on paras anekdoot. Multikultuurse šoki võib saada näiteks n-ö Skype'i momentidel, kui ühest nurgast kostub saksa keel ja teisest prantsuse, itaalia poiss harjutab kontrabassi ja ega siis mulgi muud üle ei jää, kui hakata viiulit harjutama. Igal juhul oma tolereerimissoolika saab igatepidi välja venitada.
Asti linn ise on armas ja väike, meenutab Tallinna vanalinna, mentaliteedilt Tartut.
Kaugeim punkt, kuhu oma töönädalal satun, on keeltekool, mis asub vabatahtlike korterist 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ja kahjuks või õnneks jääb sinna trajektoori umbes 25 vaimustavat šokolaadikohvikut ja pitsarestorani...
Kindlasti jätkuks mul neid heietusi veel nii mõnekski rohkemaks leheküljeks ning mõelda vaid, et üheksa kuud seisab mul veel siin ees. Näiteks ma ei jõuaks rääkida, kui fortefortissimos mu esimene itaalia keele õpetaja suutis rääkida, nii et kõrvad pärast huugasid, või kui palju ma olen selle kolme kuu jooksul pastat või pitsat ära söönud, oma uuest bändist, kellega üheskoos sai Berliinis esinemas käidud, või kuidas ma siin kogemata ühte filmi mängima sattusin.
Igatahes tervitused kõigile sinna fredissimosse Eestisse ning kes on noor ja tunneb, et sooviks aastaks Eestist minema, sellel soovitan kohe Google'i otsingusse kirjutada Euroopa Vabatahtlik Teenistus ja leida endale sobiv projekt. Tuult tiibadesse!
