Miks korraldas Rae vald sibulaaktsiooni?
Otsustamiseks oli aega vähe ja seda kiiremini see sündis. Muidugi teha!
Ilmselt mõjus soodsam Peipsi sibulahind atraktiivsena paljude Rae valla elanikele ja saime kolm päeva kestnud tellimuste kogumise ajaga kokku 8,2 tonnise tellimuse. Meenutuseks esimesest sibulaaktsioonist ülemöödunud aastal oli kogutellimus 4,2 tonni ja toona oli kilohind 0,5 senti. Kui tellimuste esitamise aeg oleks olnud pikem kui kolm päeva, tulnuks kogus veel suurem. Paljudele tuli ka ära öelda, sest sibulate toomiseks oli aeg piiratud.
Ettevõtmisel endal on kaks poolt, nimetaksin need kujundlikult sibulaarmastaja ja sibulavihkaja pooleks. Kui võtta viimase vaatevinklist, siis on omavalitsus keeranud kokku ühe paraja jama. Ei taha mõeldagi, kui suurt karistust väärib see, et sekkusime sibulaaktsiooniga vabaturu konkurentsi, kasutasime ära abivalmi asutuse DPD, mis pakkus oma furgooni väärt kraamile järele sõitmiseks tasuta. Tagatipuks propageerisime veel turukaubandust, mille osas maksuamet on eriti tähelepanelik.
Kuid ometi pole südamel raske. Ettevõtmine teenis vaid ühte huvi - toetada Eesti tootjat, kes on välja arendanud kvaliteetse toote, mis võiks olla konkurentsivõimeline ka välisturgudel.
Teame ju hästi, et Eestis läbilöömine pole hinnatundlikul ja konkurentsitihedal turul sageli kerge. Peipsi sibul on üks näide, mille kordi odavam Poola sibul on poe kaugetesse nurkadesse ja mitte eriti nähtavale kohale tõrjunud. Kauplused ei taha eriti võtta müüki kallist sibulat või kui võtavad, siis väikeses koguses.
Ega sibulamüük saa ka koguseliselt küündida kaupluse jaoks hiigelsuureks ja kasumit tootvaks müügiartikliks oma suhteliselt odava hinna ja samas kartuliga võrreldes üsna väikese tarbitava koguse poolest. Lihtsa arvestuse järgi tarbib keskmine pere talve jooksul kõigest umbes 40 kilo sibulat.
Vahe on aga märgatav, kui talvesibulale kulutatakse ühe kilo kaheeurose müügihinna juures 80 eurot või 12 eurot, kui osta Poola sibulat. Ja mis vahet sibulatel seal kastme sees üldse ongi. Vaid erilised sibulagurmaanid ehk tajuvad seda, aga kui teiste jaoks vahet pole, milleks maksta siis rohkem?
Kaubamärgi kinnimaksmine on õnneks vabatahtlik. Kedagi ei saa hukka mõista, et ta rohkem maksta ei soovi. Tarbijana peame saama teha ise valikuid ja pole üheski riigis inimestel sarnane arusaam, mis on väärtuslik ja mis mitte. Rae valla jaoks oli sibulaaktsiooni ette
võttes väärtuslik võimalus taaskord tõmmata tähelepanu kodumaise toote väärtustamisele. Seda põhimõtteliselt.
Samas võib nüüd õigustatult küsida, miks üks vald peab Eesti toidule tähelepanu tõmbamist korraldama, kui on ellu kutsutud mitmed institutsioonid, mille igapäevatööks on kodumaiste toodete turundus. Kindlasti ei peagi selliseid aktsioone vald korraldama eesotsas vallavanemaga, kelle igapäevatöö on Rae vallas näiteks lastaiakohtade puuduse likvideerimine. Kui aga sibulaaktsiooniga saab teha head nii tootjatele kui meie elanikele, kellel on talveks kohalik sibul Peipsi äärest olemas, pole mingi patt üht päeva aastas selle peale kulutada ja tegutseda südame järgi.
