Seejärel sai sõna päevakangelane. Milja rääkis, kuidas ta esimesi värsse emale ette luges, sest neljane tüdrukutirts ei osanud veel kirjutada ja ema pidi need read paberile panema. Kui koolis kirjutamine selgeks sai, hakkas luuletusi tulema, aga ainult sahtlisse. Noor inimene oli uje ja häbenes teistele oma loomingut näidata. Kui koolitööna pidi luuletusi kirjutama, tuli tema anne alles avalikuks.

Ajapikku sai armsaid luuletusi nõnda palju, et aeg oli neid teistega jagada, aastad olid ka julgust juurde toonud, mis andis mõtte - luuletused peavad trükivalgust nägema. Nõnda ilmuski esimene luulevihik, millele järgnesid teine, kolmas ja tänavu neljas. Autor luges viimasest oma armsaid luuletusi ning valgetelt lehtedelt äsja sulest tulnud värsket loomingut, mis ootab viienda vihiku trükkimist.

Milja Sale on kirjutanud luuletuse „Laulame Märjamaast", mis on ka Heldur Jõgioja poolt viisistatud. Naiskoori Paula dirigendi Maiu Linnamäe juhtimisel lasid koori helisevate häältega naised sellel laulul kõlada. Vaimutoidule lisaks pakkus Milja kokkutulnuile teed ja oma minia küpsetatud imemaitsvat kringlit. Autor palus vabandust, et luulevihikuid sai vähe trükitud ja kõigile soovijaile neid ei jätkunud. Õnnelikud omanikud said aga vihikusse autori südamlikud saatesõnad.

Sain luulevihiku minagi ja lugesin kohe kodus läbi. Et Milja on pärit Saaremaalt, siis leiame tema loomingu hulgas luuletusi merest ja kodusaarest. Milja teine kodu on olnud Märjamaa. Kogumikust leiame luuletusi alevist, haiglast, perest, lähedastest.

Neljanda vihiku lõpetab luuletus „Jälg elust", mille viimane salm on järgmine:

Inimesele jätab üleva, võimsa
jälje suur armastus!
Väga valusa jälje armsa,
lähedase kaotus.
Meeldejääva jätab heategu,
meeldiv reis ilmas
või kui millegi olulise täitumist
pidada silmas.

Olen väike killuke
suures elumeres,
kuid ehk jätan minagi
tillukese jälje
oma luuleridadega,
mis on kui veres...
Neis pühendan teile
oma mõtted ja muljed.