Milleks on vaja kirikut, kui jumal on minu südames?

Olen korduvalt kuulnud inimeste suust, sealhulgas ka mulle hingelähedastelt inimestelt, väljaütlemist: „Usk jumalasse on üks asi ja usk on mul südames, aga kirik - see on mi­dagi muud." Vaatamata sellele, et sel teemal on kirjutatud juba väga palju artikleid, on see endiselt aktuaalne. Siinkohal tahaksin jagada lugejatega seda, kuidas vastas sellele ja teistele küsimustele Moskva patriarhaadi vanemvaimulik, Moskva lähistel paikneva Akulovo küla Pokrovski kiriku vanempreester, ülempreester Valerian Kretšetov, keda usutles Natalja Smirnova.

Preester Nikolai Kamenev Püha suurmärtri ja ravitseja Panteleimoni kiriku vanempreester

Isa Valerian, milleks on inimesele vaja kirikut? Kas pole kõige tähtsam, et jumal oleks inimesel südames?

Et jumal oleks südames - see on tõesti kõige tähtsam. Jumal peab olema inimesel süda­mes. Paraku ei ole aga suuremas osas süda­metest enamasti mitte jumal, vaid suur hulk kõiksugu muid asju - meie kired, hoolima­tus, kadedus ja muu niisugune. Kui inimesel on jumal südames, siis tä­hendab see, et ta on täielikult täitnud käsu „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega" (Luuka evangeelium 10:27). See on seisund, mille kohta Ivan Kirejevski kirjutas, et usuline veendumus peab tungima kõigisse mõte­tesse, tunnetesse ja tegudesse: „Ilma selleta ei ole inimese elul mitte mingit mõtet, tema mõistus on arvutusmasin, süda vaid hinge­tute keelte kogum, milles ulub juhuslik tuul; mitte ükski tegu pole oma iseloomult kõl­beline ning inimest pole tegelikult olemas. Sest inimene - see on tema usk." Levinud ütlemise kohta, et kõige tähtsam on, et usk oleks südames, võib veel väita, et täiuslikuks eluks ei piisa vaid sellest ühest ja kõige tähtsamast - on tarvis, et oleks ka kõik ülejäänu. Näiteks inimkeha juures on peamine pea ja kere. Käsi ei ole peamine, ent ilma käeta ei ole siiski kuigi mugav toi­metada. Inimene võib elada - õigemini ek­sisteerida - ka käte ja jalgadeta. Seega - kui süda ja kiriklik elu jagatakse peamiseks ja mittepeamiseks, haihtub vaimuelu tervik­likkus. Samuti kui öeldakse, et kirik on igand, ker­kib küsimus, et kust inimesed üldse usust teavad. Kes säilitab teadmist usust, kellelt me oleme saanud oma teadmised usust ja jumalast? Seda teadmist säilitab ja annab edasi kirik. Kirikus on kõik vaimuelu aar­ded. Seetõttu, kui öeldakse, et uskuda võib ka ilma kirikuta, tekivad ebausud - inimene tunneb midagi, aga mida konkreetselt, sel­les ei suuda ta selgusele jõuda. Ma ei räägi sellest, et ilma jumaliku õndsuseta ei saa olla vaimulikku elu. Selleks, et hoida ju­malat oma südames, tuleb selle poole väga püüelda, pühendada sellele väga palju jõu­du, kirikelu ja -sakramendid aitavad aga sel teel kaasa. Igas valdkonnas on oma järjepidevus, koge­mus, teadmistepagas. Inimene ei ole ühelgi alal iseõppija. Soovigu ta saada puusepaks või pottsepaks, ikka kasutab ta teiste koge­musi. Vaimulikul alal kipuvad inimesed ar­vama, et on võimalik visata kõik kogemused kus seda ja teist ning saavutada kõik nullist alates ise. See kehtib muide ka sektantide kohta, kes heidavad vaimuliku kogemuse, eelkõige just pühade isade vaimuliku ko­gemuse, mitte küll tervenisti, vaid osaliselt minema, ning asetavad end nende asemele.

Kuidas kommenteeriksite levinud veen­dumust, et pärast surma ei määra inimese saatust mitte see, millist usku ta tunnistas või ei tunnistanud, vaid see, kuivõrd kõl­beline inimene ta oma maises elus oli, st tema heade ja kurjade tegude suhe, kus­juures hea inimene võib olla ka uskmatu?

Siin ei tohi kahte asja segi ajada: usk on üks asi, elu aga sootuks teine. Ka nende seas, kes tunnistavad jumalat ja dogmasid, ehk usklike hulgas, on küllalt neid, kes ei käitu päriselt nii, nagu usk õpetab - mõni teeb oma tegusid vastavalt usule, teine mitte. Apostlitel on selline ütlus: „Ka kurjad vai­mud usuvad ja värisevad" (Jaakobuse kiri, 2:19). Inimene võib uskuda, kuid mitte usu järgi tegutseda. Seda esineb iga usutunnis­tuse juures. Seepärast on öeldud, et jumala­le on igasuguse rahva seas meelepärane see, kes loob tõde. Selle kohta aga, kuidas issand kohut mõistma hakkab, lausus teadmamees Silvanus: „See, kes uskus, jumalat tunnistas ja elas usu järgi, saab tasutud, aga sellele, kes lihtsalt ei teadnud, kuid püüdis elada süda­metunnistuse järgi, võidakse armu heita, kuid samasugust au ta ei pälvi." Aga see on jumalik kohus, mitte meie mõistusele aru­tada. Meie ainult usume kindlalt, et jumal ei saa olla ebaõiglane.

Mis vahe on usul ja ebausul?

Räägitakse, et alguses oli Venemaal paga­nausk, alles siis tuli ristiusk. See on täiesti õige väide, kuid mööndusega, et paganlus eksisteerib siiani. Näiteks võtta peiedel pits viina on kõige ehtsam primitiivne paganlus. Või näiteks muretseda selle pärast, et kass jooksis üle tee, või uskuda sarnastesse enne­tesse. On olemas tõeline usk, aga on olemas ka ebausk. Ebausk erineb tõelisest usust selle poolest, et ebausk on püüd hoomata hukkaläinud inimmõistusega jumala tahet. Pascal ütles omal ajal: „Juhus on pseudonüüm, mille all jumal maailmas tegutseb." Evangeeliumis on selle kohta öeldud, et ilma jumala tahteta ei lange ka juuksekarv peast välja. Tunneta­mine, et kõik siin ilmas on omavahel seotud ja et on olemas teavad hoiatused, tekitabki ebausku, kui ei mõisteta nende hoiatuste allikat. Hoiatused on aga tõepoolest olemas. Just eile kuulsin üht lugu, kuidas üks inimene kuulis sõja ajal häält: „Mine siit minema!" Seepeale ütles ta oma kaaslasele: „Lähme siit ära!" See aga keeldus. Ütleja siiski lahkus ning kohe tema järel langes sellesse kohta mürsk. See on näide sellest, kuidas inimene kuulas kaitseingli häält. Samas püüab see, kes kuulab kaitseingli häält, mõista, mis vä­lisilmas toimub. Vaimulike asjade aluseks on vaimulik mõis­tus - vaimulik mõistus haarab kõike, samas kui ilmalik mõistus haarab ainult nähtavat, mistõttu ta on kui jäämäe veepealne osa. Jäämäe veealust osa pole paljude jaoks liht­salt olemas. Maises elus suudame me näha ainult väliseid sündmusi, kuid nende põh­jused peituvad sügavamal. Inimesed püüa­vad aga neid vastastikuseid seoseid mingite kildude järgi kokku panna, mis mõnikord viibki ebausu tekkele.