Millest alustada, kui vana maamaja vajab kõpitsemist?

 (31)
Kõik algab katuse tervisest. Paigatud rehemaja katus aastal 1960. Foto: EVM
Kõik algab katuse tervisest. Paigatud rehemaja katus aastal 1960. Foto: EVM

Paljudel meist on hingel mõni vana maamaja, mille käekäigu pärast aegajalt südant valutame. Just aegajalt, sest see tööde hulk, mis meile vastu vaatab, tundub käivat üle jõu. Pole vahet, kas see on koduks aastaringselt või vaid puhkuse ajaks, hoolitsema peab maja nagu inimesegi tervise eest pidevalt.

On ju põhitõde, et kui katus juba läbi laseb, on teised hädadki kohe tulemas. Mis kasu on aga sellest, kui majale uus kallis roo- või sindelkatus peale pandud, kuid alumised palgid pinnasesse vajunud või muidu kõdunenud ja uksed-aknad eest kukkumas. Siit tuleneb loogiline järeldus - kogu maja tuleb näha tervikuna ja väga hästi läbi mõelda, enne kui tööriistad haarata.

Nii suurte tööde eel tasub kõigepealt perega maha istuda ja selgeks arutada, kuidas ja milleks kavatsetakse hooneid tulevikus kasutada. Üsna kaheldav on võimalus säilitada maja nii, et säiliksid maksimaalselt algupärased väärtused ja oleks samas tagatud võimalikult vähese raha eest soe ja linnakorteri mugavustega kodu.

Kui omaniku soovid kaasaegsete mugavuste osas on väga suured, oleks kindlasti nii majale kui ka rahakotile kasulikum ehitada hoopis uus maja. Nii tehti ka vanasti. Rehetaredega õuedele ehitati uued taluhäärberid ja vana maja jäeti paremal juhul alles hoopis majandushoonena.

Samas ei pea aga sugugi iga hinna eest vältima uuenduste lisamist, neid on läbi aegade meie talumajade puhul ikka ette võetud. Kipume sageli näpuga näitama, kui vanade akende restaureerimise asemel uued ja suuremad on paigutatud, aga ka 1920ndatel ja 30ndatel tehti rehemajade aknad suuremaks ja vanale hoonekehandile lisati sageli kenitlevate ruudujaotustega klaasverandad. Palkidest seinad kaeti profileeritud voodrilauaga ja hooned muudeti sellega tunduvalt tuulepidavamaks. Tänaseks oleme nendega harjunud ja vaatame kui väärtuslikku täiendust.

2. Sajandivahetuse suurmoodesikute ja verandade näol ei läinud mööda ka rehemajadest. Klaasitud veranda asemel on siin võetud eeskuju pigem mõisahoonete sammastatud eeskojast. Foto: EVM, 1962.


Eks see ole ikka peamiselt maitses kinni. Meie võime vaid küsida, kas lambanahkset kasukat ikka tasub täiendada pitskaunistustega.

Selleks, et vana maja ka uuenduskuuri läbiteinuna stiilse/ajaloolise ilme säilitaks ja samas endas ka lisandväärtust kannaks, ei maksa peljata kaasata hoone renoveerimistöödele professionaalset arhitekti ja inseneri.

Oma ideede korrastamiseks ja soovide sõnastamiseks, aga oleks igati sobilik alustada sellest, et lugeda läbi Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri Keskuse teaduri Joosep Metslangi koostatud raamat „Vana maamaja", mis on parajalt julgustav ja samas reaalsusse toov.

Praktiliste oskuste arendamiseks soovitame külastada EVMi Maa-arhitektuuri Keskuse avaveebi  ja Facebooki lehekülge.

Vana Maamaja raamatu võid endale võita, kui saadad meile pildi enda maamajast või mõnest põnevast lahendusest selle juures. Loe täpsemalt siit.