Millest räägib jäljerida
Mees vaatas veel kord tagasi. Meenusid hetked, kui ta oli tundnud end üksikuna ja õnnetuna, hetked, kui ei jaksanud edasi minna. Siis märkas ta, et seal olid liival vaid ühed sügavad jalajäljed. Mees küsis Jumalalt: "Sa ütlesid, et käid minu kõrval, aga kus Sa olid siis, kui ma Sind vajasin? Sa jätsid mind täiesti üksi!" Jumal aga vastas: "Mu laps, siis ma kandsin sind."
Selline on ühe inimese tagasivaade oma elule. Samas on selge, et kui me seda lugu loeme, ei ole meie teekond mererannal veel lõppenud. Mis saab edasi? Kas viimaks jääbki liivale vaid üks jäljerida - meie sammud lõpevad ja edasi lähevad vaid Jumala kerged jäljed?
Jumal ei lähe üksi edasi. Suurel reedel, Kristuse ristilöömise päeval lõpevad Jumala jalajäljed sealsamas, kus meiegi omad. Torm ei paiska maha mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Mässavad lained ei kisu kaasa mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Surm saab osaks mitte üksnes meile, vaid ka Talle.
Ometigi ei suuda meri Teda lõplikult neelata, surm ei suuda pidada Teda enda haardes. Kolmandal päeval pärast surma, ülestõusmise hommikul astub Kristus hauakoopast välja elavana. Seda elu, uut algust, sümboliseerivad ka munad, mida pühadeks rohkelt värvitakse. Kui Tema on tulnud koos meiega surma, siis tähendab see, et meie saame koos Temaga minna ellu.
Öeldes püha Pauluse sõnadega: "Kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega." (Rm 6:5) See, millest kuningas Taavet laulis juba tuhat aastat enne Kristuse sündi ning mida püha Peetrus tsiteerib kristliku kiriku esimeses jutluses, saab tõeks ka meie juures!
Ma näen Issandat alati enese
silme ees,
sest Ta on mu paremal pool,
et ma ei kõiguks.
Seepärast mu meel rõõmustab
ja mu keel hõiskab,
mu lihagi võib hingata lootuses,
sest Sa ei jäta mu hinge
surmavalda
ega anna oma Vagale näha
mädanemist.
Sa oled mulle andnud teada
elu tee,
Sa täidad mind õnnega oma
palge ees.
(Ap 2:25-28)
