Milline on meie arhitektuuripärandi tulevik?
Muinsuskaitseamet korraldab 4. märtsil kell 13 Kuressaare GoSpa seminarisaalis „Gotland“ 20. sajandi arhitektuuripärandi teabepäeva, kus esinejatena astuvad üles arhitektuuriajaloolane Mart Kalm ja Eesti Kunstikakadeemia professor Lilian Hansar.
20. sajandi ehituspärandi kaitsmine ja restaureerimine on kogu maailmas üha enam diskuteeritav teema. Probleemseks muudavad selle mitmed asjaolud. Esiteks on seda väga palju. Suur osa meid ümbritsevast keskkonnast pärineb just 20. sajandist. Teiseks on see liiga noor. Inimeste jaoks seostub mõiste „pärand“ kauge minevikuga – asjadega, mis on olnud enne meid. 20. sajandi pärand on sündinud aga suures osas meie endi eluajal.
Kõigele lisandub 20. sajandile iseloomulik kiire majanduse ja tehnoloogia areng, linnastumine jms, mille käigus asendus traditsiooniline majaehitus majade masstootmisega, võtmemõisteteks kujunesid tüüpprojekteerimine ja ehituse industrialiseerimine. Ruumiline keskkond muutus meeletu kiirusega. Sagedased uuendused ja ümberehitused on viinud olukorrani, kus autentsena säilinud 20. sajandi hooneid enam praktiliselt ei leidugi. See muudab tollase ehituspärandi kaitse üheks probleemsemaks valdkonnaks muinsuskaitses ja seda paljudes riikides.
Möödunud sajandi problemaatikaga hakkas muinsuskaitseamet Eestis tegelema 2000. aastate alguses, kui uuriti kitsamaid teemalõike, nagu militaarne pärand, raudteepärand, tuulikud, meiereid. 2007. aastal alustati 20. sajandi arhitektuuripärandi inventeerimisega laiemalt. 20. sajandi mõiste alla mahtus periood raudtee rajamise aastast 1870 kuni nõukogude aja lõpuni 1991. Seega analüüsiti tsaariaegset, eestiaegset ning nõukogudeaegset pärandit ja seda maakondade kaupa. Saare maakonna inventeerimist viis läbi Lilian Hansar. Inventeerimise metoodika üheks juhtmõtteks oli, et nn monumendikultuse kõrval oli oluline vaadata ka argikeskkonda.
Väärtuslikke objekte palju
Saare maakonna väärtuslike objektide nimekiri on üsna pikk. Välja on toodud eraldi nii riiklikku kaitset vääriv pärand, kohaliku identiteedi jaoks olulised objektid, kui miljööväärtuslikud alad. Tsaariaegse pärandi hulgas leiab mitmeid valla- ja koolimaju, õigeusu kirikuid, samuti kauplusi ja elamuid, aga ka alevikeskusi. Eesti Vabariigi aegsest perioodist (1918-40) on väärtuslikena välja toodud mitmed elamud, koolimajad, pritsumajad, koorejaamad. Nõukogude perioodi pärandi puhul on nimekiri kõige kirjum – elamute kõrval on ettepanek kaitse rakendamiseks ka mitmele tüüpsele bussiootepaviljonile. Samuti on ära toodud omaaegsed linna ja maakonna arhitektuursed tähtteosed.
Võibki öelda, et just nõukogude perioodil muutus Eesti maastik ja ehituskeskkond kõige rohkem. Kui 20. sajandi I poole ehituspärand on leidnud ühiskonnas teatavat aktsepteerimist, siis okupatsiooniaja pärandi kaitse ei ole sugugi nii enesestmõistetav. Selle põhjused on nii ideoloogilised kui isiklikud. Keeruline on see ka erialaspetsialistidele. Selle tunnustamist kaitset vääriva pärandina raskendab nii tollaste ehitusmaterjalide ja ehitustöö halb kvaliteet kui ka linnaruumi ja kunagistesse kolhoosikeskustesse kerkinud arhitektide loomingu paremikku kuuluvate hoonete ja hoonekomplekside kasutuseta seismine. Olgu näiteks toodud juba kaitse all olev M. Lõokese projekteeritud Saare KEK-i haldushoone või kaitse ettepanekuga nimekirja jõudnud M. Penjami projekteeritud Kuressaare bussijaam. Mõlema puhul on probleemiks neile kasutuse leidmine. Viimase puhul lisandub veel ehitusmaterjali, punase tellise väga halb kvaliteet, mille restaureerimine on ülikallis, kuid arhitektuurse idee säilimise seisukohast möödapääsmatu.
Kuidas selliseid probleeme lahendada ja palju muudki teemakohast teabepäeval arutletaksegi. Avaettekandes küsib Mart Kalm, miks on 20. sajandi arhitektuur tähtis? Seejärel räägib Lilian Hansar Saare maakonna inventeerimisest ning väärtuslikest objektidest lähemalt. Ettekannetele järgnevas diskussioonis ootame aga kõigi saarlaste aktiivset osavõttu, et üheskoos arutleda meie nö alaealise pärandi tuleviku üle. Teabepäeval osalemine on tasuta. Kohtumiseni!
