Milliseid metsavendade saladusi peidavad Saarnakõrve sood?
Nüüdseks on väljakaevamised lõppenud ja leitud esemed viidud konserveerimisele. Väljakaevamiste juhataja arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on kogu leiukompleks suure ajaloolise tähtsusega ja annab uurijaile olulist teavet metsavendade igapäevase eluolu kohta selles üksildases paigas. Enam või vähem säilinud konstruktsiooni elementidest tehtud detailse plaani alusel on võimalik tulevikus rajada onni identne koopia.
Nagu ikka satuvad sellised leiud ette puht juhuslikult.2010. aastal oli käimas järjekordne märgalade inventuur, milles ka mina eksperdina osaline olin. Kui siis 23. augusti varajasel pealelõunal kunagise Saarevälja talukoha põldudelt sohu suundusin, ei osanud aimatagi, millise avastuseni alanud uurimisretk võib viia.
Ületanud umbes kilomeetri jagu laukasilmadega puisraba, jõudsin ühe Pirita jõe lähteks oleva kraavi kaldale. Siit pöördus aimatav metsloomarada loode suunas. Mainitud rada järgides jõudsin kümmekonna minuti kõndimise järel mingi ilmselgelt inimtekkelise moodustise juurde, mis meenutas turbapätsidest laotud nelinurkset katuse ja laeta hoonet. Kuna olin ühes teises rabas ka varem millegi taolisega kokku puutunud, ei tekkinud kahtlustki, millega tegemist võib olla.
Juba esimene pilk onni ümbrusele tõi kaasa jahmatuse. Mida kõike siin ei olnud! Pooleldi samblasse mattunud piimanõud, hammasrattad mingist masinavärgist, käsitsi ringiaetavate koorelahutajate piimapütid, auto (Ford, kiri peal) akumulaatori korpus, mingisugused torujupid, pudelid, aknaklaasi killud jne jne.
Ühe seina jäänuste alt paistis metallist konstruktsioon. Kas sa näe, isegi rauast voodi raami olid nad viitsinud sohu vedada. Üllataval kombel olid säilinud küttepuude virn ja pakkude saagimise pukk. Paar sammu kaugemal jäänused lauast ja istepingist selle kõrval. Tosin meetrit onnist turritasid soliidse männi tüvest välja raudpoldid. Tähendab, ka vaatluspuu oli neil siin olnud.
Tegin kiirustades mõned pildid ja jätkasin pooleli jäänud soomatka. Leiu üle järele mõtlemise jätsin tuleviku hooleks.
Järg sellele loole saabus kaks aastat hiljem, kui võtsin kontakti metsavendluse ajaloost huvitatud kaitseliitlastega. Minu teade pakkus huvi ja2013. aasta septembris oli aeg sealmaal, et onni juba suurema seltskonnaga külastada. Põhjaliku ja süsteemikindla väljakaevamistöö käigus paljastusid järk-järgult onni ehituslikud iseärasused, muuhulgas ka märkimisväärne hulk kasetohtu, mida oli kasutatud isolatsioonimaterjaliks.
Ilmselt oli lattidele kinnitatud kasetohust ka katus. Detektoriga lähikonnas ringi uidates tuli turbakihist päevavalgele veel mitmesuguseid erinevas säilimisastmes metallesemeid, millest osa olid täiesti ära tuntavad, kuid ka selliseid, mille esialgse otstarbe väljaselgitamine alles kestab. Ka militaarse kallakuga leiud ei jäänud olemata. Ehitise dateerimiseks pidepunkte andev leiumaterjal viitas sõjajärgsele perioodile, kuid konkreetseid tärmineid keegi esialgu avaldada ei riskinud. Ka siin elanud inimeste kohta võis teha vaid oletusi. Magamisasemete arvust ilmnes, et onni asukaid oli kaks. Kahjuks pole arhiivides töötamine andnud vähimatki teavet siin elanud isikute kohta.
Väljakaevamiste viimasel päeval 2014. aasta augustis sai eemaldatud ka kõdunenud põrandalaudade jäänused ning just sealt tuli välja dateerimiseks pidepunkte andvaid münte. Varaseim neist oli 1934.aasta Eesti Wabariigi kahesendine ja hiliseim N. Liidu 1954.aasta kolmekopikaline. Sinna vahele mahuvad veel mündid aastaist 1944, 1946 ja 1949.Seega on alust arvata, et onn oli kasutusel aktiivse metsavendluse lõpuaegadeni.
Milline saatus võis siin elanud meestele osaks saada, seda võib vaid oletada. Kas langesid nad haarangu käigus kusagil kaugemal või vangistati ja surid koonduslaagis? Kas olid nad kaugemalt pärit, lahkusid siitmailt ja legaliseerisid oma kodukandis?
Viimaste lahkujate järel jäi onn igaljuhul täielikku kasutamisvalmidusse ja võis ka hilisemal ajal teadjatele meestele ulualust pakkuda.
Väljakaevamiste esimest etappi on põhjalikult kajastatud Kaitseliidu ajakirja “Kaitse Kodu” 2014. aasta neljanda numbri veergudel ilmunud Martin Andrelleri artiklis.
Käesolev kirjatükk on teadmiseks Kose valla rahvale, samas loodan, et see lugu jõuab ka inimesteni, kellel võib olla informatsiooni Saarnakõrve metsavendade kohta. Leidude edasine saatus on esialgu lahtine, kuid huvi on ilmutanud Laidoneri muuseum Viimsis.
Loodame, et tulevikus rajatakse kusagil lähikonnas temaatiline püsiekspositsioon, mis kajastaks metsavendluse ajalugu Kose vallas.
